Treeneri magus elu

Mul on tugevad kahtlused, et laste sport on asi, millega üks punt inimesi on endale saanud mõnusad töökohad ja mugava äraelamise.

Seda näen ma ei kuskilt mujalt, kui oma lapse pealt. Kui oled treener, siis pead putitama üles mõned paremad, kes on juba varasemast kas paremas vormis või andekamad, nendega saab näidata võistlustel piisavalt tulemusi, et ennast õigustada. Muidugi on see raskem, kui oled maatreener, siis pead meelitama trenni ka kõik need, kes seal käia ei taha, et asi üldse jookseks.



Esimeses, teises ja kolmandas klassis käis laps korvpallis. Esimeses klassis oli tal innukas korvifanatist treener, kes kõik liikuma ajas ja neist rohkem püüdis välja võtta, kui mummukestes oli. Füüsiliselt mõjus see väga hästi, vaimselt oli laastav. Kõik see esimese klassi trenn käis kõva lõugamise saatel. Siis läks fanatt treenima neid, kes juba tulemusi andsid ja laps sai lepilku, tasase ja rahumeelse treeneri, kes talle väga meeldis, aga kes ei nõudnud neilt midagi. Isegi venitusi ei tehtud pärast trenni. Polnud ehk vaja?
Kui olid võistlused, siis toodi täiendus fanati grupist, kes oli tugevamad enda tiiva alla kokku korjanud ja nendega võideti suht ladusalt kõik mängud. Laps istus varupingil või jooksis platsil edasi-tagasi. Teise trenni punt söötis ainult omavahel.
Kas ma rääkisin sellest treeneriga? Kas ma väljendasin muret lapse arengu ja väheste oskuste üle? Jah! Kas sellest oli kasu? EI!
Kuna korvpalli mõju polnud lõpuks üldse tunda lapse füüsisele, siis saatsin ta neljandas ujuma.
See oli uskumatu trenn!
Lastele anti harjutused kätte ja ise mindi minema! Jah, basseinis vees toimus see asi ja ilma järelvalveta nad seal solberdasid!

Ma kuulsin sellest kahjuks alles hiljem. Midagi ta seal selgeks sai, aga kui laps avastas, et ta võib teha harjutust täiesti valesti ja keegi isegi ei märka, lõi ta käega. Testidel ja võistlustel ajas treener segi nimesid ja sünniaastaid, ta isegi ei teadnud, kes tal seal käivad!
Aga see edasi-tagasi ujumine oli siiski parem, kui korvis loivamine, nii-et hoidsin teda seal edasi. Lapsele ei meeldinud treener üldse. Väga tuntud nimi sel alal, muide. Ujub igal aastal kuhugi kaugele, Ruhnust Kihnu vms. Aga ma ise nägin ka ju, kuidas klubi lehel kiidetakse ja puhvitakse ainult paari last, kellega käiakse igal pool võistlustel, teised on õhk.

Siis tuli pimesooleoperatsioon ja ujumine oli selleks aastaks läbi. Treener ega klubi isegi ei märganud, et üks laps neil enam ei käi ja mina seda ka neile ütlema ei hakanud.

Kuna ujumine oli edaspidi trennina välistatud ja mingit teist huvitavat trenni polnud, läks ta viiendas klassis uuesti korvpalli, kuid seadis tingimuse - ei pea käima võistlustel. Olin sellega nõus. Võistlused on viis, kuidas klubi ennast näitab ja punkte kogub, ennast õigustab ja sellega raha saab. See on võimalus korjata alaliitudelt tasulisi punkte ja rohkem raha saada.
Lastele on see hirmus passimine, kus keskmised istuvad terve päeva pingil, kuni tugevamad võistlevad. Igav, tüütu ja nõme. Kulukas ka. Lapsed tuleb sinna Pärnusse, Tartusse, Rakverre ju vanematel viia või selle eest maksta.

Sellel aastal leidsime käsipalli. Lapsele meeldib nimelt palli püüda, see tuleb tal hästi välja. Kui laps käis seal teist nädalat, helistasin treenerile, et küsida, kuidas tal seal läheb, kas tal on sel alal üldse perspektiivi ja mis see mulle ka maksma läheb.
Treeneril ei tulnud ta nimigi ette! Ta ajas üldse nii segast juttu, et kahtlustasin, et mees on hommikul tugevalt pilves lihtsalt!

Siis leidis lapse sõber maadlustrenni ja vedas minu oma sinna kaasa. See meeldib mulle väga. Püüdsin maadlust suruda talle juba varem, kuid läheduses polnud trenne ja talle ei meeldinud see ka.
Ma ei tea, mis nüüd äkki juhtus. Treener on endine sõjaväelane, maadlusentusiast, mitme lapse isa, luuletaja ja modell, kes igal pool praegu maadlusest kellab.
Trennid on linnas ja see kõik üsna tülikas. Mõtlesin, et kui see on järjekordne koht, kus mu laps on ainult ühik eelarves, siis milleks?

Kirjutasin seega treenerile ja esitasin rea küsimusi õppekava, pikemate plaanide ja tema tegeliku jõudluse kohta.
Olin tumm ja pisar kippus silma, kui sain põhjalikud vastused. Ta isegi oskas öelda, mitmendal minutil laps trennis väsis ja tegi ettepanekuid toitumise osas!
Kas tõesti on juhtunud ime?

Trennid on sealjuures rasked. Eks minge ja tehke 100 kätekõverdust, 100 kõhulihast ja 100 kükki! ("See on neile ulme! Aga nad pingutavad ja saavad vajaliku koormuse kätte," ütles treener.)

Ja lapsele sealjuures meeldib see! Tuli esimesest trennist pehmete jalgade ja kätega ning kukkus ümber. Kui toibus, läks tegema inglise keele kodutööd ja küsimusele, mis spordiala harrastaja oled, kirjutas vastuseks, et on maadleja.

Ma väga loodan, et see kestab. Ma väga loodan, et olen leidnud treeneri, kes märkab trennis kõiki.
Seda enam, et lapsel võiks olla geneetiline eeldus sel alal eduks - üks me kentsakas vanaonu on kenasti maadelnud ja muidugi Vend ka.

Samas, maadlustreenerid on ehk ka teisest puust. Minu kogemusel on nad enamasti lahked ja rõõmsad, mis tuleb sellest, et tunnevad end tugevalt, ei vaevle kompleksides ega karda alla jäämist.

Olen ise kokku puutunud Epp Mäega, kes lajatas mu parema foto saamise huvides vastu matti, nii-et selg huugas veel nädal aega. Samuti istusin viimati veebruaris korraks maha Englasega, kes ei pidanud paljuks lasta end tuua vaatama noorte maadlust ja siis hellal pilgul eriti neid poisse silmitses, kes kaotades suurest pahameelest ulguma pistsid.
Kahjuks pole ma ikka veel leidnud võimalust minna vestlema ühekäelise maadlustreeneriga, kellest Raplas legende räägitakse.

Ma tean, et te tunnete kindlasti suurepäraseid treenereid ka muudel aladel. Ilmselt on teie lapsed heas vormis ja andekad. Meie siin peame lihtsalt rohkem tööd tegema, et meid üldse märgataks.
Aga vähemalt treeneritele kirjade kirjutamises ja helistamises olen ma visa. Teadku, et nende magusat elu on märgatud!

Lisan pildi, kus kreeka-rooma spets Alo Toom lapse treeneriga matti pühib.