Eemal

Olen Gruusias, hetkel Batumis.

Sattusin siia ülepeakaela. Inimesel, kes oli algselt nimekirjas, oli pass aegunud ja ta avastas selle reisi eelõhtul.
Lahkusin segaste tunnetega nädalasele reisile ja tahaksin väga koju hetkel.
Programm on väga tihe, üleliia tihe ning Gruusiale omaselt tuleb ette tõrkeid. Minu meelest saaks neid vältida küll. Näiteks on tõrge programmeeritud juba plaani minna korraga kahe bussitäie inimestega ühte söögikohta suppi sööma. Muidugi saab supp otsa. Muidugi aetakse portsud segi. Muidugi on arved vigased. Muidugi hakkab kõik venima ja osa inimesi jääb söömata.

Õnneks mina sain oma kahtlase supi kätte kiiresti ja lippasin turule. Üksi siin käia ei saa. Kõike tehakse ikka ühiselt. Eks sellega on nii ja naa.

Ilm on vahepeal kuum, siis külm ja siis sajab. Teedel jalutavad lehmad. Hinnad, jah, hinnad on toredad. Need on eestlasele ülimalt taskukohased. Isegi Tbilisi kesklinna peenemates pubides on odavam süüa, kui Tallinna kesklinnas.

Värkselt korjatud puuvili on samuti maitsev. Võimalik, et seepärast ongi enamikul inimestest mingi raskusega kõhuhäda.

Ma loodan, et see ei jää viimaseks Gruusia-reisiks. Maa on ju tore ja kodune. Samas teenindus aeglane, ei räägita vene ega inglise keelt. Vabalt võib olla, et kui söögikohas pole tellitud toitu, siis seda ei öelda. Ootad kaua siis ootad.

Rahvustoite võiks kiita, aga ei saa. Hinkaalid on väga erineva kvaliteediga (suured pelmeenid) ning kui ma olin neid kolm päeva järjest saanud, siis oli isu täis ka. Lambaliha praktiliselt ei näe. Ühe restorani teenindaja ütles, et põhjuseks on liha eriomane lõhn ja nad ei võta seda üldse köökigi.

Mingi järgmine liha ja kartulitega ahjus tehtud toit oli soolane nagu jube, minu meelest polnud seal erilist midagi ja süüa ei kannatanud. Vein, see mida nad kodus teevad, on olnud kohutav. Kui teile äädikas maitseb, siis on Gruusia muidugi õige koht.

Homme lähen turule. Loodame, et emotsioon tuleb meeldiv.