Tüütu ööelekter!
Nii kui kell lööb, hakkab naaber pesu pesema.
Olen Hiiumaal.
Oot, lähen panen ka masina käima, pole siin midagi.

Nii. Panin vannitoavaiba pessu. Mis seal ikka. Müdistame siis kõik siin poole öö ajal.

Kuna meil on siin midagi remondi moodi käsil, siis on ka koristamist. Muuhulgas on välja ilmunud üks mu vana märkmik. Seal on õpilaspilet sellest ajast, kui ma õppisin raamatupidamist ja hulk visiitkaarte, mis ma korjasin mööda Eestit hääletades.
Hääletajate pealevõtjad on olnud koorekihist - kes pole tänaseks surnud, on väga rikkad.
Üks mees tuli mulle täiesti selgelt nüüdki silme ette. Kurtis toona, et esinduskohustuste tõttu ostab muudkui uusi riideid, vanu pole kuhugi ära anda. Mõtlesin siis veel tükk aega, et kuidas neid riideid ta käest kätte saaks... Oli ühe tuntud ja rikka firma pearaamatupidaja, praeguseks on audiitoriks saanud.

Käisin metsas, korjasin pool pange kukeseeni. Tegelikult ongi need minu meelest head siis, kui värskelt süüa ja seda ma tegingi.
Kukeseened me leidsime kunagi siin ühe kõvema tüli käigus. Mul oli plaan hääletada Saaremaale, aga Vahemeri ilmus kohale ilmselgelt nii, et oli selge - ta ei kavatsegi kuhugi minna.
Ütles, et mis mõttes, tema võib kohe ükskõik kuhu minna, aga endal polnud ühtegi asjagi kaasas.
Turtsusin nagu jube, lõpuks hääletasime Saaremaa asemel ennast vihaselt Kõppu. Seal oli mingi suur kaart, kuhu oli kantud prügimägi. Olime nii tigedad, et prügimägi oli ilmselgelt ainus koht, kuhu minna.
Nojah. Läksime metsa, Vahemeri leidis sealt esmalt noa ja siis kohe kukeseened. Niiviisi jalutasime edasi, korjasime seeni ja avastasime kõik need kohad, kus ma siiani igal aastal seenel käin.
Lõpuks olime nii kaua metsas olnud, et kõik orientiirid olid kadunud. Tundus kuidagi meeldiv olla ära eksinud. Nagu natuke teistmoodi päev ikkagi ja üsna turvaline ka, sest küllap meri või midagi vastu tuleb.
"Oleme eksinud," rõõmustasime ühehäälselt, kui vurrr! üks auto sõitis paarkümmend meetrit eemal meist mööda. Seal oli tee.
Nojah, hääletasime siis tagasi. Meid võtsid peale ilmselgelt jokkis noormehed ja viisid seenekuhjaga koos ukse ette ära. Ise imestasid, et me pole Kõpu Vanakesest midagi kuulnud.
Peale seda vaatasime mustvalgest telekast uudiseid, sõime seeni ja kartuleid ja oli väga tore.

Aga sellele audiitorile võiks kirjutada. Äkki ta mäletab kahekümne aasta tagust hääletajat ja tahab endiselt ülikondi ära kinkida?