Ühe kevadel ilmunud loo peale vallandunud negatiivne reakstioon tegi mu pisut nõutuks. Vend küsis, et kas ma vahel kahetsen ka, et olen üldse mingi konfliktse teema üles võtnud, kui tagajärjeks on näägutamine ja nagin.
No tegelikult mitte. Muidugi ei meeldi mulle, kui olen isegi veel leebe olnud ja vastu tulnud, aga inimene läheb isiklikuks ja kirjutab suhtlusportaalis solvanguid, mida tema sõbrad siis massiliselt jagavad.
Samas, kui tead, et oled ise kõik õigesti teinud, siis mis seal ikka. Kõik läheb üle.
Hullem on nende lugudega, mille kohta sellist kindlust ei ole. Meedia pole iseseisev, meedia on äri. Leht peab müüma, lugu peab müüma, teema peab müüma.
Vahel on leht Brežnevi pakikese taoline moodus, kus üks asi peab olema selline, et ülejäänud punt ka läheks. Olen pidanud selliseid nn rosinaid kirjutama ja seda suht suure surve tõttu, mitte vabatahtlikult. Vähemalt ühe asja pärast on mul ikka veel kahju ja piinlik, kuigi seda ehk eiriti isegi ei märgatud.
Samas on selliseid lugusid, mis mu enda meelest on väga toredad, aga mis võetakse siin emotsioonitult vastu, et ahah, no võib kah, eks tee siis. Pannakse külejele, trükitakse, kõik.
Näiteks Eesti vanima õunapuu lugu oli selline. Kui siis tuli teise osakonna kolleeg ja ütles, et see meeldis talle lehest kõige rohkem ja kust ma selle leidsin, tundsin kergendust - kellelegi läks see siis ikkagi korda!
Täna on aga selline päev, et lülitasin telefoni režiimile, kus läbi tulevad ainult sõprade kõned ja võõrastele numbritele ei vasta.
Kahju, väga kahju, et inimesed loevad parema meelega kõiksugu jamadest, mitte puudest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar