Aga ma tahtsin olla ise Muhus telklaagirs ja inimesi vaadata, kartsin, et ka see pole Karlile kuigi huvitav, aga tegelikult läks sellega kenasti. Ühed poisid kutsusid ta porihunnikusse jalkat mängima, kokk andis šokolaadi ja vorsti ja küpsiseid ja asi edenes.
Ka ilmakuulus malaislane Rani Sebastian, kes mingil moel telklaagrisse kohale ilmus, oli tema meelest täitsa kuulatav.
Panen paar suvist pilti vanaema majast nüüd siia.
Aga see ei ole veel kõik.
Muhust ära tulles pidime peale võtma veel kaks naist, kes justkui sealt millegagi ära ei saanud. Siis kui õnnestus nad autosse toppida nende pampudega ja uks väljast kinni suruda, selgus küll, et edaspidi läheb ka mingi buss.
Igatahes ma arvasin, et nad veel kahetsevad meiega liitumist, esiteks oli neil kitsas, teiseks tulid ette mõned haagid.
Näiteks avastasime mööda sõites, et Karuse kiriku uks on lahti ja pöörasime kohe tagasi. Siiani pole õnnestunud sinna sisse saada, aga see on üsna huvitav ehitis, kuhu olevat maetud ka üks talvisel merejääl lahingus surma saanud ordumeister.
Seal on ka ristimisvaagen 15. sajandist ja huvitavad hauaplaadid, mida dateeritakse 12-13 sajandisse. Ühel neist pole muud kui härjasarve kujutis ja see on päris huvitav. Ainuke teine sarv, mida ma kuskilt Eesti kirikus tean, asub Muhus Liiva kirikus.
Aga see selleks.
Peale kirikut tegime põike tuttava juurde, kes elab kuskil Rapla taga metsas ja kes oli kuulutanud välja sauna ja pikniku. Olime laagrist räpased ja kõht oli ka tühi. See oli õnnestunud käik. Kaasavõetud tädid olid ka väga õnnelikud, Karl sai tiigist õngega forelle püüda ja lõpuks jõudsime rängas vihmasajus koju ka.
Laps patsutas kassi ja oma arvutit, surus klapid pähe ja näitas üles suurt rõõmu koju jõudmise üle.
No olgu. Kui on omandatud kaks vajalikku oskust - sõudmine ja puude lõhkumine - eks siis võib ka natuke arvutis istuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar