Juhtum kuulsusega

Vaatan Kanal2 uudistesaadet nii harva, et tegelikult ei vaatagi.

 Täna klõpsasin sinna juhuslikult hetkel, kui ekraanil näidati minu tehtud fotot, mille kasutamiseks polnud keegi luba küsinud.

 Nagunii käib üks hirmus piltide pätsamine, aga nii... See on üllatav.

Minu nimi oli ju juures seal, kust see võeti, mu number on kergesti leitav, miks mitte küsida? Ma pole veel kelleltki raha küsinud, olen arvanud, et koostöö on parem, kui need mõned kroonid/eurod. Päh!

Aga pildist endast. See pole nimelt tavaline foto.

Pidin selle saamiseks passima mingi paar tundi väikesaare rahvalauliku köögis. Merepiilu oli kaasas, ta võib seda ise ka teile rääkida. Toimetus oli nimelt otustanud, et lehte peab saama lugu kuulsuse mehest, sest tema on tavaliselt tagaplaanil. Appi! Esmalt ei tahtnud pere midagi sellest üldse kuulda ja suure vaevaga lubati mul kohale minna.
 Siis oli härra ise nii kaua kambris peidus, kui kannatas, hea et veel aknast jalga ei lasknud! Kui ta lõpuks oma toast välja puges, oli tal peas paks müts ja seljas jopp nagu oleks nendega maganudki. Selgus ka et ta on suht kurt.

Vestlus nägi nii välja, et karjusin talle ühte kõrva küsimusi ja laulik karjus neid teise kõrva veel omakorda üle. Midagi sealt siis ikka sai ja läksime saarele edasi ringi käima, sest kaua seal ühes peres ikka inimeste aega viidad. Olime jõudnud kohalikku muuseumisse, kui sisse kihutas ärevil laulik, kes oli lasknud ennast tütrepojal meile järgi tuua.

 "Ahaa! Aga mis need on!" hüüdis ta võidukalt ja sirutas minu poole 70st pärit paksuraamilisi konnaprille.
 "Ma ei tea!" ütlesin ausalt. Laulik ei uskunud ja pidin veel pikalt kinnitama, et need pole siiski prillid, mis ma tema juurde unustasin.
 "Ähh, ju on siis Õie omad," rehmas ta lõpuks ja pani müdinal minema.
Nojah, aga lõpuks oli see kaunis ränk lool käimine ja pole ilus seal tehtud pilte niisama endale napsata.

 Läind ja teind ise kuulsuse mehest pilti, kui arvavad, et see niisama lihtne on!