Telkimisest

Käisime Vahemerega Eesti teises otsas suvelavastust vaatamas. Esialgu tundis, et pole vigagi, siis aga kahvatus teater sootuks. Aga algusest.

Kuna selles Läänemaa otsas on telkimine võimalik kas kallis turismitalus või salaja eramaal, leppisin ühe paar kuud tagasi juhuslikult kohatud lastelaagri juhatajaga kokku, et võime kasutada tema laagri tagust heinamaad. Ühtlasi selgus, et tema juures ööbivad ka näitlejad, küll kämpades ja mitte aia taga. See läks suht kenasti kõik. Teater oli hea, kuid mitte väga hea. Järgmine päev läks väga hästi.

Kui liikuma saime, ledsime kohe vahva külanaise, kelle isa oli kõiksugu träni kogunud ja ta siis näitas meile oma asju. Vahemeri ütles, et niisugust võikirnu pole ta isegi vanaõhumuuseumis näinud. Aga seal oli veel tohutult asju nagu piiritusetorpeedo, pajuvitstest punutud roolõikamise masin, leivalabidad, pütid, vannid, tööriistad...

Tohutu posu asju, vahtisime silmad suured, et paremini näeks. Seal läks tükk aega. Lõpuks vaatasime elumaja ka üle, köögil on siiani kivipõrand ja samas oli huvitav ahi, mingi sümbioos rehe-, leiva- ja saunaahjust. Kui minema saime, hakkasime mere ääres mõnusat kohta otsima. See oli lootusetu, rekordina sattusime kohta, kus oli korraga kolm eramaa silti. Vahemerel tuli meelde, et seal kuskil on ühe teoloogi suvila, kes meid just nagu vist külla kutsus... Või siis mitte? Helistasime igatahes ja mees osutus äärmiselt kenaks.

 "Lähen just kodust ära," teatas ta. Siis juhendas ta, kuidas tema juurde saab, kiitles oma privaatse rannaga ja kahetses, et oli majavõtme kaasa võtnud. "Minge aknast sisse tuleme naisega õhtul," soovitas ta. See oli armas! Kohe tuli meelde, kuidas me umbes samamoodi poolvõõraid kunagi Hiiumaal endale külla kutsusime, et oh, võti on postkastis, sööge, mis kapist leiate...

Nii-et läksime siis külla ja jäime järgmise päeva pärastlõunani. Teoloogidega saab harva rääkida ja harva saab magada privaatsel rannal, nina vastu merd. Kuna enamik vaateid elule ja pühakirjale läksid täiesti lahku, siis ei olnud jutt just igav, kokkuvõttes jäi sellest külaskäigust palju eredam mulje, kui hoolega lavastatud teatrietendusest.
  

Vaade telgist öösel.

Ja hommikul.

 Lõpuks hüppasime koduteel läbi ka Vigala kirikust ja panime tähele, et värv on natuke ära tulnud altarilt. Annetasin neile natuke raha uute Sadolini värvide jaoks.