Raamat

Läti Henriku kroonikat loen. See on väga huvitav. Kas tõesti on meil säilinud nii vanu kohanimesid nagu Metsapoole, Virumaa ja Järvamaa? Isegi Kareda küla on Järvamaal ära märgitud, lisandiga, et see on suur ja tore koht. Selgub, et sõna 'maja' oli samuti juba toona kasutusel, küll sõjalis-strateegilise väljendina, märkides kohta, kus sõjanõu peeti ja kuhu sõjasaak kokku veeti. Eestlased on põikpäine rahvas, kes küll kokkuleppeid sõlmib, aga neid ei pea, kui see kasulik pole. Nende kohta öeldakse mitmel korral, et "nad said väga pahaseks" või lahkusid "suures pahameeles". Liivlaste ja lätlaste kohta öeldakse enamasti, et nad olid kurvad või palusid silmapisarates piiskopilt abi. Saarlasi nimetatakse lihtsalt mereröövliteks. Tundub ka, et eestlased ei tundnud enne sakslaste tulekut lubjamörti. Kivist maju ei olnud ning kivist müürid laoti lahtiselt ja neid oli kerge köitega maha tõmmata. Piiskop Alberti kiviloss või kirik Ükskülas Lätis öeldakse ülepea olevat Baltimaade esimene kivist hoone. Uurisin asja ja leidsin, et mingi vare on sellest või siis pisut hilisemast ajast veel säilinud. Loodetavasti saan veel sel suvel aega seda Lätti vaatama minna, minu meelest on see päris huvitav. Türilt tulles astusime seekord läbi Järva-Madise ja Ambla kirikutest, millede uksed olid külalislahkelt pärani. Mõlemad on algselt rajatud 13. sajandil ning Vahemeri juhtis meie tähelepanu lahkelt konsoolidele, polükroomiale ja huvitavamatele epitaafidele. Aira lasi tal neid ka inimkeeli lahti seletada ning leidis selle kirikuteasja lõpuks päris huvitava olevat. Karli jaoks leidsime mõned hauakambrid. Need on lastele õnneks ikka huvitavad tundunud. Eriti valges ja koos täiskasvanutega.