Sel ajal, kui ma elasin Hiiumaal, sai ülestõusmisaeg aasta kõige olulisemaks sündmuseks. Nagu Toomas Paul ütles - vanene Jeesus, kes pidi sündima jõulude ajal, kui kõigil on niigi palju tegemist...
Ülestõusmisaega on ennast suutnud sisse pressida ainult jänes värvitud munadega ja see mul konti ei murra.
Mulle meeldib siiani olla sel ajal Hiiumaal ja viimased aastad on õnnestunud nii ajastada. Teate, see on lahe. Tavaliselt Suurel Reedel me rääkisime ristilöömisest ja puha, viimasel ajal küll vähem, aga inimeste sees oli juba selline mõnus tremolo, et vahel nad ilmusid juba reedel tortide ja kookidega kohale, jõudmata rõõmsat pühapäeva ära oodata.
Sel aastal istusin neljapäeva õhtul Viimsis Püha Jakobi kirikus ja tõusin ja seisin koos kolme muti ja ühe vanema mehega noorukese kirikuõpetaja juhtimisel. Torte polnud kuskil näha.
Reedel olin armsa sugulasega Järvamaa kiirabi traumapunktis ja kuulsin koos temaga viletsa uudise.
Nii et mul pole isegi tuju rääkida sellest vanainimesest, kes oli lambikalt kiirabiga haiglasse toodud, kuigi ta seda ise ei tahtnudki, kiiruga unustatud ka ta kingad maha ja nii ta siis seal haigla koridoris jalutaski - paljajalu ja ootas, et vanamees järgi tuleks.
"A praegu on veel jahe, usse väljas pole, võid käia küll paljajalu," ütles talle arsti ukse taga oma järge oodanud tuttav mees.


Aga teile, sõbrad - kena pühapäeva!
Ja ärge unustage üles tõusta!