Kui ma koolis käisin, siis oli mul alati väga raske õppida. Mõtted olid laiali, vahtisin puid, eriti ühe vahtra latva, kuulasin grammafoni ja tegin ei tea mida. Aega läks jube palju, kasu oli vähe.
Koolis võisin pinginaabriga juttu ajada ja samal ajal õpetajat kuulata, alati teadsin, mida küsiti ja nägin veel, mis teised teevad.
Seda, et keegi teeb midagi nii süvenenult, et ei kuule ega näe, pidasin imeasjaks.
Ümbrus segas ainult vahetevahel. Näiteks mul oli koolist koju 3km, sel ajal mõtlesin tavaliselt ühele lahedale maa-alusele kuningriigile ja kõiksugu seiklustele seal. Vahel, kui oli jube põnev asi käsil, püüdsin mõnda jutukat kaaslast meelitada, et kuule teeme nii, et sinna kurvini/puuni/kivini käime vaikselt. Noh ega see tavaliselt ei aidanud, nad ikka jutustasid ja mõelda ei saanud.
See oli siiski erand, tavaliselt sain vabalt mitut asja teha ja jälgida korraga ja ei uskunud, et inimesed ei saa samal ajal raamatut lugeda ja teisega rääkida või midagi keeta.
Nüüdseks on see multitasking minevik ja kahetsen seda kangesti taga, sest peale seda, kui ma esimeses avatud kontoris tööle hakkasin, muutus kõik.
Meie VT toimetuse ülemisel korrusel istus minu ümber veel kolm inimest ja teises pooles neli. Inimesed rääkisid omavahel, rääkisid telefoniga, käisid, vestlesid ja sekeldasid. Üks lauanaaber rääkis telefoniga nii valjusti, et kui minul ka kõne oli pooleli, siis arvasid inimesed, et ta on vahepeal mu toru võtnud ja räägib ise sinna.
Aga töö tahtis teha ja harjumine läks kiiresti. Varsti oli nii, et kui keegi helistas ja ma samal ajal mingit meili lugesin, siis ei mäletanud kõnest hiljem poolt sõnagi. Hiljem on see ainult hullemaks läinud.
Nüüd ma tean juba, et ei tohi samal ajal teha kodus arvutiga tööd ja panna mingit potti pliidile. Kookidel tuleb tingimata kasutada helinaga taimerit ja makaronidel võtta varakult kaas pealt, sest ma unustan need pooleli asjad jalapealt, kui millessegi süvenen. Võin teha asju kiiresti keset lärmi, eriti neid, kus on rohkem mingeid tehnilisi või harjumuspäraseid asju. Aga pikad lood on rasked isegi siis, kui kontoris on keskmine vaikus, neid on kõige parem kirjutada üksinduses ja vaikuses.
Nüüd kolime veel avatumasse kontorisse ja ma ei kujuta seda isegi ette, kuidas 40 inimest ühes toas korraga asju teeb. Ja millist mõju see tegelikult avaldab.
Aga eks homsest saab näha.