Iga suve alguse katsumus läbitud - selleks on lapse sünnipäev koos tema koolikaaslastega. Sünnipäev ise on alles kuu keskel, kuid lapsed kutsutakse varem, enne kui nad vanaemade juurde laiali veetakse. See juhtub siiski üsna kiiresti, minu meelest suunatakse suur osa lapsukesi laagritesse ja sugulaste juurde juba enne, kui nad tunnistusega koju jõuavad.
Maal olnuks säärase sünnipäevaga lihtne - salat, kook, luurekas ja korras.
Linnas on lastel sellised telefonid, mis maksavad rohkem, kui mu auto, nad on käinud kevadise koolivaheaja paiku Tais ja Türgis, nende vanemad toovad neid kohale suurte ja kallite autodega.
Muidugi, igas jõmpsikas on mingi osa Bullerby last, kes hea meelega juttu räägib, palli mängib ja muhedalt aega tahab veeta.
Aga katsu seda leida, kui nad oma suuri nutitelefone võrdlevad ja igavledes krõpse suhu ajavad.
Lisaks on alati neid, kes tulevad tund varem ja neid, kes saabuvad tund hiljem. Neid, kellele meeldib jalka, neid, kes hakkavad üksteist puumõõkadega taguma ja neid, kes ütlevad, et nad ei söö ühtegi asja, mida siin laual näevad.
Karl ise leidis, et kõik on väga OK, mängis intensiivselt terve aja ning oli väga rahul.
Tavaliselt minnakse sünnade ajal kuhugi välja, mõnda mängukeskusse, ka spaasse, teaduskeskusse, bõulingusse jne.
Minu kogemus on see, et lastele meeldib ka niisama koos olla ja kui on aed, siis pole hullu. Pealegi saab lastest niimoodi hoopis parema pildi ja nad käituvad loomulikumalt, kui kuskil nö tehiskeskkonnas.
Meie kasvuhoonega naabrid on ka harjunud, et nad peavad vahel alalõpmata palli tagasi ulatama, õunapuuaiaga naabrite juurde satub pall harva. Täna see siiski juhtus. Olin teel, et mõni lapsuke vaikselt üle tara upitada ja lasta tal pall ära tuua, aga Karli paar aastat vanem sõber O. seisis konkreetselt aia ääres ja pasundas: Hei, halloo, on seal keegi, meil lendas pall siia aeda, hei, halloo... kuni tõepoolest ilmus keegi naine ja palli tagasi andis. O. jätkas veel minut aega aia ääres tänuavaldustega stiilis: täname teid väga, et te meie palli tagasi andsite, teate, me olime väga mures, ma luban, et ei tülita teid enam, suur tänu veelkord jne.
Kena ja ettevõtlik noormees! Kahjuks traavis ta ühel hetkel mesitarule liiga lähedale ja sai kõrvast nõelata. Mõnda aega oli üks kõrv suur ja punane nagu peet, aga siis andis see õnneks tagasi ja lahkudes oli ta juba üsna enda nägu.
Ka üks tüdruk oli seekord kohale saabunud. Tema vanemad on aktiivsed rahvasportlased ja ma olen nende nimesid näinud kõiksugu maratonidel. Nende pere oli ka Õ kaanel sel kuulsal taliujumisvõistlusel, millest minagi osa võtsin.
Sünnipäevale saabunud J. vahtis mind seega kohe pea viltu ja teatas: te olete ajakirjanik või fotograaf! Ma olen teid ühes välilaagris näinud pildistamas!
Taevas teab, mida ta silmas pidas.
Aga sellega on siis nüüd korras. Meenutasin soojalt eelmist aastat, kui täditütar lapsukestel silma peal hoidis ja mängisin end kokku võttes osade sünnipäevalistega ise jääpangale ronivate pingviinide mängu, kuni Karl teistega vibust märki lasi.
Miinuspoolele läheb see, et sattusin tolmu pühkides liialt hoogu ja tõmbasin mingi pinnu küüne alla, näpp valutab nüüd teist päeva.
Seetõttu otsustasin juba nüüd, et järgmisel aastal tuleb õdusa aiasünnipäeva asemel kaks tundi bõulingut umbses kesklinnas. Ja ei mingit tolmupühkimist ega pingviine!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar