Sõidan rattaga. Paraku venitan oma päevad tukkudes niimoodi õhtusse, et saan liikuma alles kaunikesti hilja ning midagi pikemat ja tõsisemat enam ette võtta ei saa. Täna siin Viimsis sõites olin pealegi lõpuks väga vihane, sest põhitrassile jäi palju neid kohti, mida ma tädile olin jõudnud näidata ja hulk neid kohti, mida ma kavatsesin näidata. Talle nimelt meeldis väga mul külas olles linnamaju ja linnakoeri vaadata. Maju vaatasime ikka nii, et mis meile sobiks ja kus oleks mõnus elada.
Vahel seisime autoga tykk aega mereäärse promenaadi kõrval, vaatasime linna siluetti ja koertega jalutajaid. Häh.
Aga rattaga olen teinud natuke üle 30km tiire, see on muidugi progress võrreldes mittemillegagi, aga kui peres on keegi, kes sõidab silmagi pilgutamata maha 100 ja rohkem km korraga, siis pole see eriti suur asi. Häda on ka selles, et ma ei viitsi nii pikalt aega sõitmisele kulutada, linnas ei saa ka hästi klappidest asju kuulata, kui on vaikselt, siis ei kuule huvitavast kuuldemängust muud peale karjatuste ja kui on piisavalt kõvasti, siis ei kuule liiklust ja see ei ole hea.
Muide, Vahemeri, kes täna teises linna otsas rattaga sõitis, nägi seal üht prisket ilvest. Äge. Ma nägin Rohuneeme teel autot poolel teel puu otsa.