Väljasõit

Sain pühapäeval Osmussaarele. Pidin sinna minema eelmise lehenumbri eel, kuid ilm oli selline, et saarele polnud võimalik jää pärast sõita ja asi lükkus edasi.
Tahtsin Osmussaarele minna juba aasta eest, kui seal lambad näljas olid, kuid ei saanud kuidagi, nii-et kadestasin niisama kõiki, kes sinna ka suvel retki tegid.

Läksime piirivalve laevaga, mis aitab kuuele kohalikule kraami vedada. Õiget sadamat seal ei ole, see mis on, on jääs ja laev jäi natuke eemale seisma, träni ja inimesed tuli viia randa paadiga.
Päris tüütu oli neid pakke ja länikuid vedada. Osad kastid olid täis piima, teised kartuleid ja vorsti. Kuna elatakse kahes leibkonnas, siis oli asjadel vastas ka kaks traktorit ja igal pakil peal, et kuhu läheb. Näiteks: Rita liha. Kaalukam osa oli paarkümmend diislikanistrit, sest liigutakse saarel peamiselt traktoritega. Neid on vaja loomade toitmisel sööda tõstmiseks ja ka siis, kui mere toodud palke välja tiritakse.

Meid veeti läbi saare traktori taha pandud ratastel alusega - plaanik oli sellele nimeks pandud.
Kõik eraklikule saarele kolinud inimesed on jutukad ja seltskondlikud. Ja lahked.
Saarevaht Aili (sündinud mulk, praegu 69 a.) sattus sinna nii, et pere tegi kümne aasta eest niisama saarele väljasõidu. 26. augustil nad sinna oma jala tõstsid ja 5. oktoobril asus Aili koos mehega (sündinud Vormsil) saarel esimest talve veetma.

Majad on seal kehvas seisus, aga see neid ei takistanud ja nüüd on Ailile järele kolinud tütar Rita koos mehega. Abiks on Rita kaks venda, kes aitavad loomadega toime tulla ja vajalikke töid teha.
Saar oli lumine ja seal, kus lund ei olnud, seal olid lambapabulad. Rand oli libe, varesed kraaksusid ja teele jõlkus vahepeal mägiveiste ammuv kamp.
"Kas pole kaunis," hüüdis Aili muudkui ja küsis, kas olen juba kade nende uhkele elamisele ja kas mulle ikka meeldib.
Tjah. Mulle meeldisid päris hästi need inimesed, nad olid nii jube õnnelikud oma kasina eluga.
"Enne oli meil kah nõudepesumasin, pesumasin, üks pliit, teine pliit, röster... a mis sellest mammonast ikka kokku kraapida," ütles Rita väga rahulolevalt. Elektri said nad päikese ja tuule jõul tööle sügisel. Eesti Energiale ei maksta saarel sentigi ja see annab jõudu - vastikusega meenutati ühiselt seda, kuidas mandril elektriarved kasvasid ja kasvasid kokkuhoiust hoolimata, nii nagu läheks elekter maasse.

Mul on hea meel, et käidud sain, väikesaared on minu meelest kangesti köitvad ja sealsed püsielanikud alati millegipoolest tähelepanuväärsed.
Tavaliselt on nii, et kui juba kuhugi saarele jala maha saan, siis tekib sellega peagi natuke tihedam kontakt. Jään ootama, sest tahaksin hea meelega näha ka lumeta Osmussaart.