Riigikogu valimiste puhul käsime lapsega linnas tasuta ühistranspordiga sõitmas ja ostsime talle ägeda kella.
Veekindel ja puha. Lapsel oli konkreetne soov, et kell oleks seieritega, aga sportlik. Mina jälle mõtlesin, et kell on vajalik asi ja kuskil kooli esimeses pooles on minuealised kõik oma esimesed kellad saanud. Tollal oli see väga suur asi, tuli passida, et mis poes on ja mida tuuakse ja veekindel spordikell oli nagunii rohkem ainult unistuseteasi.
Kui siis krooniaeg tuli ja tasapisi igasugust träni turgudel müüma hakati, ei pidanud inimeste närvid sellele vastu ja igasugu imekelli ikka osteti endale. Mul oli endal üks veider elektrooniline vidin näiteks.
Et kui Karli näete, siis võite vabalt kella küsida ja ta saab seda isegi basseinis sukeldudes vaadata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar