Kurvastusega kuulsin, et surnud on mu kõige pikem sõber Andry.
Andryga me saime tuttavaks kunagi VTs. Ma imestasin ikka hiljem, et kuidas ma teda varem linnapildis polnud märganud. Ta hakkas seal kirjutama asju lastelehte, mida suure vaimustusega lugesid täiskasvanud ja kui ühtegi Andry lugu lehes polnud, siis oli ka neid, kes ütlesid, et häh, seekord polnudki midagi lugeda.
Andry oli inspireeriv. Ta armastas kohutavalt õpetada ja ta tegi seda nii, et see polnud mingi tavaline õpetamine, asjad lihtsalt jäid külge ja meelde, kui ta neid rääkis. Vahel, kui miski asi oli talle eriti tähtis, siis jäi kauaks rääkima ka.
Andry loobus oma rääkimiskire pärast mobiilist - lihtsalt ei saanud pidama ja raha muudkui tiksus. Vahel helistasin talle ise ta Tallinna tavatelefonile ja siis ta teadis, et pole muret, võib rääkida. Vahel ta helistas mulle Rakverest, kui veel Imaveres elasin ja siis oli teada, et nüüd on mõni aeg hooletu, ainus aktsepteeritav põhjus kõne lõpetamiseks oli aeg minna ja lugeda lapsele õhtujuttu.
Aga viimasel ajal neid kõnesid enam ei olnud nii sageli. Kuigi meil oli plaane ja puha.
Andry soovitas muusikat ja filme. Kui mingi asi inimesele tema meelest eriti hästi sobis, siis ta tegi sellest plaadi ja tõi vaatamiseks ja kuulamiseks. Mul on terve hulk tema tehtud plaate. Ühte ta valitud albumit kuulasin terve ühe suve, see tuli nii õigel ajal lihtsalt.
Andryle meeldis keeleline nõtkus. Sõnad olid üks tema kirg. Hea luuletus, nali, lugu, sõnamäng läks alati. "Olen tema hea sõbranna," tutvustas ta silmagi pilgutamata ennast mu tuttavatele. Ma armastasin seda.
Kord helistas ta mulle siis, kui loksusin linnaliiniga kiriku poole. "Kuhu sa sõidad," küsis ta ja matsutas ise midagi süüa. "Kirikusse, lustakale palvekoosolekule," vastasin. "Kas palvekoosolek saab olla lustakas," küsis ta, "mida te seal õigupoolest teete?" - "Noh, hüüame igasuguseid rõõmsaid asju," vastasin, sest ma ei taha kunagi täpseks minna selliste asjadega. "Rõõmsaid asju," mügistas ta naerda ja üürgas torru: "MAKSAVORST!" Sest seda ta just ise sõigi.
Pärast tuli see "maksavorst" mulle mitmel korral valel ajal meelde ja ajas jubedalt naerma.
Vahel ta rääkis mulle tekstidest ja milliseid nippe ta nende juures kasutab. Mulle nii meeldis, kui julge ta oli. Julgus ja oskus kirjutada ennast raamidest välja on lihtsalt nii eriline ja haruldane. Väga pika hambaga võtsin seetõttu ette kirjutada meie kultuurile tema lastenäidendist, mis ühtede jõulude ajal Rakvere teatris lavale tuli. Ta ise kirjutas lihtsalt nii soojalt ja hästi, kartsin, et põrun, sest mulle nagunii ei meeldi teatrist kirjutada. Aga Andry vaatas enne trükkiminekut kõik üle ja siis ma sain aru, et ta oli ka kartnud. Et äkki ma ei saa aru või ütlen ta teartilapsukese kohta midagi paha.
Teater oli sellest, et mees läheb kodust ära ning avastab laias maailmas, et kodu on ainus, mis loeb. Ja et tegelikult poleks vaja kodust ära minnagi. "Jäneste kirik" oli selle asja nimi.
Kui ma veel Rakveres elasin, siis juhtus, et Andry tuli vahel külla. Siis rääkisime peredest ja suhetest ja sõpradest. Andry tajus ise nii palju asju ära, et ei olnud vaja seletada kõike. Ta tajus hästi ka inimesi. Küllap sellepärast ta oskas suhteid luua ja neid hoida.
Minu suhted ajasid teda vahel naerma, ühte asja naeris ta veel mitu aastat hiljem. See on isiklik ja ma ei saa/taha seda rääkida, mis ei keelanud aga tal seda oma tütre blogisse avalikult kirja panna. Noh, sellest ei sündinud küll midagi halba ja ma ei öelnud midagi.
Mõned inimesed pidasid teda veidrikuks. Ta oli pikk, karvase peaga, tal oli hambaid puudu ja ta ütles ikka oma madala hääelga, et armastab lapsi, eriti väikseid poisse. Jube avaldus tänapäeval, eks. Pane või kohe inimene vangi! Aga talle läksidki poisid korda ja kui mõnele kuskil liiga tehti, siis ta reageeris kohe teravalt ja tormiliselt. Karli oli tal alati meeles tervitada. Andryl oli õigus - lapsed ongi tähtsad!
Ükskord me VT toimetuses rääkisime naistega loomulikust sünnitusest ja isegi Inna tormas oma poolelt kohale ja lõi valjult kaasa. Tegime kõva kisa ja jaurasime üsna palju oma kogemustest ning olime üsna üllatunud, kui äkitselt Andry pikk kogu nurgas püsti liigendus ja ta teatas, et see on kõik igatahes väga huvitav ja ta vabandab, aga nüüd ta parem läheb, enne kui tuleb veel enam detaile...
Oi, see Andry meeldis mulle!
Meil oli ka ühendav tusaliin - tema vihkas seda, kui talt küsiti asju a la kuidas seal ülal ka ilm on ja mina järjekordset küsitlust oma nime pärast: kas sa oled eestlane ja oi, kes sulle küll sellise nime pani ja aga perekonnanimi.
Andry oli soe ja vaimukas. Andryst jääb auk maha. Headest inimestest, eriti nendest, kes tulevad ja sulle ikka midagi head ütlevad, on raske loobuda. Andry soojuses oli hea peesitada ja tunda, et oledki tark ja osav ja hea.
Ma ikka ootasin, et temalt tuleb veel midagi, midagi tõeliselt suurt, sest mõtteid tal oli ja andekas ta oli. Kas sai aeg otsa või jõudiski ta kõik ära teha? Mine tea.
Aga hea, et keegi on teinud temaga inteka nagu see siin.
Mis veel öelda?
Maga pikk uni, Andry! Mu kurbus Su pärast on raske kanda nagu märg kasukas.
Aga ma olen lõpmata tänulik, et Sind tundsin!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar