Perekonnaliikmega haiglas (järjekordne vol.)

Emal oli plaaniline jalalõikus, täna käisime esimest korda haava sidumas. Aeg läks, üks ja teine medtöötaja astus sidumistuppa ja sealt jälle välja.
Aega läks veel.
Siis astus uksele sidumsitoa tädi ja hüüatas: "On siin mõni tugev mees või keegi, kellel oleks rohkem JÕUDU?"
Tugevaid mehi polnud, kuid pakkusin lahkelt ennast, sest olin ootamisest tüdinenud.
Toas istus naine, käsi kipsis ja teise käega saagis seda kipsi igasuguste terariistadega. Kips oli sellisest materjalist nagu tugevad plastikveetorud. See oli talle pandud Indias ja läinud maksma 1000 krooni. Mina seda veetoru ka puruks rebida ei suutnud. Õnneks tuli üks meesarst, kes lõikas julgelt pardinokk-kääridega asjanduse risti lahti ja kiskus käe ümbert ära.
Naine võttis tükid pärast kotiga kaasa, et tuttavatele näidata.
Emaga sellist janti polnud, sidusmitoa tädile oli tavapärane side lausa rõõm ja lust.
Ema keeldus küll ise oma haava vaatamast, aga tegelt polnud seal hullu miskit. Jala peale toetumiseks on antud talle spetsiaalne saapake ja sellega ta praegu kuidagi ringi komberdab.
Haiglast tulles sõitis ta autoni haigla ratastoolis ning see polnud üldse nii lihtne.
Pidin vähemalt ühele haiglatöötajale seletama, et kuhu me õigupoolest selle haigla inventariga nüüd suundume ja ega me seda kaasa ei võta.
Enne nõudis infotöötaja, et haigla napis öösärgis haige peab tingitamata tulema tema juurde (asukokoht haigla ukse kõrval, tuuletõmbus ja lõppematu inimeste voorimine) ja maksma ära haiglapäeva tasu (1.60), enne ei tohtivat omi riideid kättegi anda.
"Nii nad siin meil maksmata minema hiilivadki," tänitas ta kui ma ta nina ees münte kõlistasin.
Õnneks saime siiski riided kätte ilma lehvivas rüüs emakest mööda poolt haiglat sõidutamata.
"Seda ma ütlen: vana on ikka raske olla," kommenteeris Karl, kui lonkav vanaema koju jõudis.
"Lastega on ju ka vahel igasugu hädasid," märkisin mina.
"Minuga mitte," teatas ta ja keerutas energiliselt särki pea ümber. "Mina tahaksin kohe praegu lohedega võidelda!"

Tädi aga pani südamele, et me keegi Valgamaal elavale onu R-le ei räägiks, et ema suurema osa päevast voodis lebab. Siis haaraks ta kohe telefoni ja räägiks emale oma kaks tundi, kuidas kiiremini paraneda ja et voodis ei tohi küll olla.
Onu on ise mingi jalahädaga haiglas olnud ja räägib siiani, kuidas ta seal jalamaid varvaste külge sangpommi haakis ja sellega harjutusi tegi. Kui arst teda vaatama tuli, näitas onu kohe, kuidas ta jalaga voodi üles tõstab.

Vat nii.