Karl läks naabripoisiga kinno, telefoni jättis koju, sest mu kõned on ikka sellele suunatud.
"Kui midagi on, siis helistage Pauli telefonilt," õpetasin.
Kuna poisid jäid kauaks ära, helistasin ise Paulile.
"Tere, mina olen Pauli ema," teatas sealt hääl vastu - ka Paul oli oma telefoni koju jätnud.
Natukese aja pärast helises Karli telefon.
"Tere, mina olen Pauli isa," öeldi sealt. Pauli isa oli lootnud, et saab sedakaudu poisid kätte.
No, kuna nii palju inimesi muretseb, pole mul vaja seda teha, mõtlesin ma ja valasin endale lonksu veini. Pealegi on rõõm kuulda, et ka aasta vanemat poissi valvatakse hoolsalt ja hoitakse tal silma peal, siis on vähem muret, et kas mu enda laps on ka küllalt iseseisev.
Ja muidugi jõudsid poisid ilusti koju, ainult märgadena, sest olid üksteist muudkui lumme lükanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar