Kõik fotod: Tiit Mõtus/piritaopen.blogspot.com
Eelmisel aastal magasin selle ürituse kuidagi maha ja hirmus kahju oli, sest külma vett pole ma kunagi vaenlaseks pidanud.
Nüüd läksin, eriti õnnelik pole, sest seal olid koos hullud hülged, kes tõemeeli aja peale ujuda pingutasid.
Mina ei suuda ühtegi stiili korralikult ja pikalt ujuda ja selline võistlus mulle ei meeldinud.
Eelmisel päeval käisin proovimas, kas üldse saan selle 25 m ujutud ja tõmbasin paari jääkilluga käe marraskile, jää on nimelt hirmus terav.
Võistluse päeval oli see väga hea, et vesi oli täitsa puhtaks saadud ja ujuda oli tegelt väga hea.
Ainult et kõrvalraja lätlanna ütles, et on pidevalt 16 aastat talviti ujunud ning vaatas mind nagu hullu, kui ütlesin, et mul tuleb tänavu teine kord. Sihuke asi võttis tuju natuke ära. Igatahes pühkis läti taliujuja juba enne stardivilet minema ega vaadanud tagasigi.
Harjutamata jäisesse vette minnes on see miinus, et kehas juhtub midagi hapnikuga, see läheb kuhugi nulli ja treenitud talisuplejal on siin kõva eelis.
Nii-et ähkisin nagu kala kuival, ei saanud aru, kas hingan õhku või neelan vett ja summisin siiski nii mis kole basseini lõpu poole.
Rohkem ma võistelda ei soovi, niisama ujuda aga küll, võistlema hakkan siis, kui olen nii vana, et konkurente omas vanusegrupis enam pole - üks naine rääkis, et sai nii eelmisel aastal kerge vaevaga pronksi, kui omas klassis viimaseks jäi.
Neile, kes ei suuda külma vette viskumisele mõeldagi, võin öelda, et ehk see ei sobigi kõigile. Minul on madal vererõhk ja külm vesi lajatab kõik asjad organismis natukeseks hoopis teise käiguga tööle.
Parimad taliujumised on mul olnud Hiiumaal Kalanas, kus vesi läheb kiirelt sügavaks, talvel tavaliselt jääd ei teki ning ümberringi on kenad rohelised männid - kui päike paistab, siis ei saa arugi, kas on mai või jaanuar.
Aga kui te ujuda ei taha, siis tehke midagi muud uutmoodi - ikkagi aasta esimene kuu ju!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar