Reedel saab laps elu esimese hinnetega tunnistuse.
Õpetaja saatis juba kirja, et mõned lapsed kahjuks ei hooli oma hinnetest ja ei saa aru, kui olulised need on ja ei taha kehvi hindeid parandada.
Seetõttu palus õpetaja, et lapsevanemad kodus oma lastega vestleks ja neile selgitaks hinnete tähtsust.
Mistõttu ma arutlesin Karliga pisut, aga tema arvas, et loodetavasti ei saa ta ainult viisi, sest muidu oleks tunnistus väga üksluine ja pealegi on ju teada, et ka neli on väga hea hinne.
Ma ise olen selle hinnete-asja pärast olnud mures kooli algusest peale.
Küsimus on selline - kuidas hoida sellist tasakaalu, et laps ei õpiks hinnete pärast, kuid võtaks vaevaks siiski enam-vähem normaalselt omadega hakkama saada?
Mõtlesin varem, et mina küll ei hakka sundima Karli hindeid parandama, aga kui ta sai loodusõpetuses kolme sellepärast, et oli segaselt koostatud ja mustalt prinditud töölehele valed asjad kirjutanud, kuna ei saanud aru, kus on õis ja kus on vili, siis pidin uuesti mõtlema hakkama.
Ah, mis seal rääkida.
Praegu õpime sõnu inglise keeleks, kus tuleb homme töö ligi 30-le sõnale.
Kas te teate, kuidas on lõug, teritaja või kustutuskumm?
Küsige Karlilt, kui ei tea.
2 kommentaari:
Hinnetega on see asi tähtis, et tuleb arutleda ja selgusele jõuda, et hinne näitab kas päeva või nädala või muu perioodi seisu, see on tõesti tähtis.
Muidu hakatakse hinnet endale külge kleepima nagu märki.
Ja teine asi, õppima peaks mõnu, mite hinde pärast, aga see niisama, nii moka otsast, seda mõnu asja noorhärra niigi ju teab.
eelmise mõtteavalduse kirjutas AE
Postita kommentaar