Hommikul kell kaheksa, kui ma magasin õiglase magaja varast und, helistas Vend, kes tahtis öelda, et päike paistab ja vaadaku ma ruttu, enne kui imeasi jälle ära kaob.

Öösel oli olnud kuus kraadi külma ja seda võiski karta - kuni ma eile saunas olin, külmusid kinni auto uksed ja aknad. Õunad, mida ma puu alt korjasin, meenutasid jääkuule.

Vanaema leidis külmavõetud lehtede alt veel ühe kõrvitsa ja korjas jäisest aiast nuppus roosi.

Järve äärde tekkivat jääd nähes sain aru, et olen suve viimase ujumisega hiljaks jäänud ja et suvi on ülepea veidral kombel otsa saanud, enne kui ma randa ja mujale jõudsin.

Midagi tähelepanuväärset täna ei juhtunud peale selle, et ostsin linnakese kalapoest haugi ja selle kõhus polnud taas ühtki kuldraha.