See meedia asi, mille kohta käivad alumised pildid, toimus lapse koolis, kus kooli kommunikatsioonijuht võttis vaevaks lapsevanemaid meediaga suhtlemise alal harida.
Ta julgustas alati ajakirjanikuga rääkima, öeldes, et vastasel juhul arvab ajakirjanik, et teine pool on milleski süüdi.
Samuti pole ajakirjanikuga mõtet vaielda ning väga ohtlik on end unustades hakata rääkima kõigest, mis pähe tuleb, sest seda kindlasti kasutatakse ära.
Ka hoiatas ta, et ajakirjanikud teavad küll, et nad ei tohi lastelt küsida isiklikke küsimusi ega neid loata pildistada, kuid nad ei hooli sellest ja kasutavad ära laste naiivsust ja teadmatust.
Kord juba asutusse saabunud ajakirjanik on tema kinnitusel huvitatud vaid konfliktsetest lugudest ning soovib ilmtingimata rääkida vaid direktoriga.
Lapsevanematele pandi südamele, et kui nad ei lepi vestluse alguses kokku teisiti, siis võidakse kasutada nende sõnu nii otsetsitaatidena kui taustana.
Jah, ma tundsin end häirituna, kuid ei karanud püsti ega karjunud. Kui inimene on töötanud pikalt avalike suhete juhina ning õpetab teistele, kuidas ajakirjandusega toime tulla, siis pole sellel mõtet.
Veel vähem on mõtet alustada avalikku vaidlust paarisaja lapsevanema kuuldes, kellest valdav osa võis sel õhtul esimest korda kuulda, et ajakirjanik võib neid küsitleda parafraseerimiseks, taustainfoks, on the record ja ja off the record.
Ei kujuta ette, miks säärase agara inimese olemasolul ei ole kool alustanud mainekujundusega ega saada tegelikult välja ka ühtegi pressiteadet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar