Eelmisel nädalal ütlesid mu autol üles pidurid, need polnudki veel katki olnud.
Täna hommikul aga suutsin sõita müstiliselt tühjaks laenuks palutud auto aku, nii-et see suri konkreetselt tipptunni ajal Pirita teel.
Te ei oleks tahtnud olla minu asemel, päriselt. Midagi nii vesist, tuulist, külma ja vastikut juhtub harva. Ilm oli nii halb, et isegi tervisesportlasi polnud rannaäärsel teel ja hea oligi, sest tormilained lõid sinna välja ja osa vett lendas tuulega autoteeni välja.
Ühe õudse hetke ajal näis, et olen unustanud mobiili koju.
Kui selle leidsin, siis üllatasin hommikuse kõnega kõiki võimalikke ja võimatuid inimesi, lõpuks juhtus see, mis peaaegu alati sellistel puhkudel - Vend tegi mingi hat tricki ja päästis mu looduse stiihiate käest.
Tööle jõudes oli mul külm, riided olid märjad ja töömõtted peast kaugel nagu Aafrika.
Praegu mul valutab kõrv, mere kohin kostab tuppa ja käed justkui soojenevad ikka veel. Hullem on see, et homme lähen tööle bussiga.
Brrrr.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar