Nii, vaatame nüüd.
Oli väga tihe nädal.
Jõudsin läbi saju sahiseva Karliga Rakverre Lõvisüdamete esimese proovivaatuse lõppu. Mulle tundus väga säästulik etendus, aga lapsele meeldis.
Siis neljapäeval oli hull päev - kohale tulid Karli klassikaaslased, kelle nimekiri koosnes algselt kaheksast nimest, need taandasime kuuele ja kahest üks oli viidud juba vanaema juurde ja teine venna purjeregatti vaatama.
Sõbrad, see oli stress. Esimene laps saabus poolteist tundi enne õiget aega, küllap kartis hilineda, ka teised tulid varem. Käisin lastekarjaga Bastioni käikudes, Raekoja tornis ja tervishoiumuuseumis. Vanemad olid väga tänulikud ja muuseas Karl oli ainus, kes oli neist varem juba linnas enamikes kohtades minuga hulkumas käinud. Vanematel lihtsalt pole aega, ma saan sellest valuga aru, sest olen ise ju üks samasugune. Aga neil on raha, et osta lapsehoidjaks hunnik kalleid dvd-sid, mõni mäng või mängukonsool. "Mu laps on päeval ripakil," ütles üks ema hiljem. Jama.
Parim aeg oli minu meelest see, kui nad pärast linnatuuri meie juures jäätist sõid ja Karli mängumõõkade ja muude sõjarelvadega ümber maja huilgasid.
Üks hakkas lausa nutma, kui ema järgi tuli.

Siinkandis ei peeta laste sünnipäevi nimelt kodus. Minnakse bowlingut mängima, mängutuppa või kuhu tahes. Alles eile kuuslin, et lihapallide ja pannkookidega sünna Scotland Yardis jäi ära, sest Karlsson ei saanud tulla ja vanemad läksid lastega lihtsalt vihaselt minema.
Mis meie lastest saab? Ma vähemalt muretsen.
Ses mõttes oli rohkem kvaliteetaega Karli sünnal nr 2 vanaema juures, kuhu tulid tema maapoistest lasteaiasõbrad. Nad tõid lahedaid kinke ja mängisid jalkat ja sõid kooki.
Karli sünna on tegelikult alles homme, aga see nädal on pingeline ja kui eelmisel nädalal poleks saanud neid asju ära teha, siis nüüd poleks üldse aega.
Aga sel ajal, kui Karl oli vanaema juures, käisime meie Vahemerega Saaremaal Iffi tuuri avamas. Sadas lakkamatult ja üldiselt luulekauget muljet jättev Vahemeri üllatas mind kuskil mülkas ühe Juhan Liivi eriti depressiivse värsiga.
Iff oli lahe, ainult et Vahemeri põhjas kõvasti ühte lugu laulma saabunud popartist Länikut ja leidis, et see inimene sööb ära pool lausealgust, mitte sõnalõpud, nagu see muidu tavaline on.
No, a mis sõnu seal karikakralaulus ikka nii väga on vaja kuulata?
Siis nägime veel ühte kõrvukrätsu poega ja kahte eeslit.
Laupäeva õhtuks jõudsime grillfestile ja kuulsime juba ema õues, et laval laulab ei keegi muu, kui Marju Länik.
Karikakraasja ma ei kuulnud, küll aga kahel korral tantsulist pala, kus ta käib naerdes ja naeratades, lalalalalaaa jne.
Vahemeri tegi vehkat, sünnipäevast kurnatud ema vaarus magama, samuti lapsed, mina aga veetsin poole ööni lõbusasti aega võhivõõrastele inimestele lugusid vestes ja neid kuulates.
(Ja kui seda kohta loeb Vend, siis ta teadku, et sellest, kuidas onu Henry taskunoaga vaalasid tappis, seekord juttu ei tulnud!)
Pühapäeva hommikul tahtsin ära parandada tobedat pealkirja, aga seda asja loeti juba sellise innuga, et lõin käega ja otsustasin, et kui mind juba lolliks peetakse, siis las ta olla.
Selle asemel tegin hoopis väikse nublaka sellest, et vihma pärast jäi teater katki. Kuna täna küsis sama uudise üles võtnud meie suurim Kollaleht minult ühe varasema etenduse pilti, siis järeldan, et vana hea hapukurk on ligi hiilinud.

Tunnen kerget väsimust ja soovi veeta aega kas kuskil vaikuses või India supiköögis körti jagades.
Saaremaal oli imeline vaikus. On veel kohti, kuhu ei kosta alalõpmata autode mühin. Olin selle eest tänulik.