Käisin vaatamas filmi "Asjade seis" (State of Play), kuna tahtsin näha, mis asi on ajakirjanike tööst siis seekord tehtud.
"Kindlasti stereotüüpiline," ütles Ajakirjanik jalamaid.
Noh, eks ta nii oli, noppisin mõned tsitaadid sealt, kahjuks ei tule ükski praegu meelde.
Sellised filmid panevad inimesi ajakirjanike üle muigama, lasevad neod näha alaliselt loo jahil hängivate tüüpidena ning lõpuks jätavad mulje, et kõigil neil on päevi aega mingisse loosse süüvimiseks, neil puudub pere(elu) ja lisaks on toimetuses alati vaba ruum ja vabad abilised, kuhu kiire poolik lugu suunata. Khm.
Aa, mul tuleb ikkagi meelde mõni asi: "Annan sulle mõned faktid, enne kui seekord internetti oksendad." - irooniliselt onlineajakirjanikule.
"Ajalehel läheb halvasti... ainult online-toimetusel on head ajad..." - mürgine nali.
Jõle dialoog: "Noh, kiirustad seda nüüd internetti panema?"
- "Oh ei, see on nii hea lugu, et väärib vaid paberil trükituna ilmumist" - ümberkasvanud onlineinimene täiesti ilma igasuguse naljata.

Aga mulle meeldib siiski päris hästi see Ben Affleck, tema oli seekord paha ja võis lollusi rääkida.
Russell Growe on peale "Gladiaatorit" ja "Piinatud geeniust" olulistest ajahammastest läbi käinud, aga ta ei olnud süüdi, et tal sellised tobedad tekstid olid.
Või noh, kui siis natuke.