Tõesti, see kardetud kooliaasta on lõpuks saanud otsa.
Laps vedas kahes jaos ära kunstiasjad ja kunstitööd, neid on palju.
Ta sai ka kena tunnistuse (liblikatega), kus enamasti on öeldud iga asja kohta, et ta on tubli ja käitumises, ujumises ning kunstis väga tubli.
Ladusalt jutustab ainult neid asju, mida täpselt teab.
Kui mõtleb, siis arvutab korralikult ja tähed on palju ilusamaks läinud.
Praegu jäi tubli koolilaps magama, olles söönud vanaema toodud kooki, siis veel maasikaid ja jäätist.
Kaunikesti ränk koorem see koolikohustus ikkagi.
Viimatistest tema kommentaaridest kooli kohta jäi mulle pähe keerlema märkus Rumala Tüdruku kohta.
"Meie klassis on üks rumal tüdruk," rääkis ta. "Asi on lihtsalt selles, et ta üldse ei mõtle!"
Mittemõtleja tõttu kaotas võistkond lihtsa võistluse ja pahandas väga.
Lisaks kargavat tüdruk veel teistele kraesse.
"Noh, kui keegi liigutab või köhatab, siis ta kohe keerab ennast pingis ja karjub, et mis sa liigutad või mis sa köhid! Ta ise ütleb, et ta teeb kõike nii nagu ta ema. Mõtle, milline see ema siis veel on!"
Ühel hiljutisel õhtul tuli Karl mõru näoga minu juurde, mingi imelik joonistus näpus.
Suurel valgel tasutal pisike roosa inimene.
"Me pidime joonistama ühte oma klassi last, mulle anti see ülbik," kaebas ta.
Minu meelest ülbikul vedas, et temast niivõrd normaalne pilt tehti.
Ärge siiski mõelge, et mu laps on mingi potentsiaalne koolikiusaja, loomaaias käies andis ta lahkelt osa oma taskurahast klassivennale, kellel ei olnud kaasas ei võileiba ega raha ja pidi kannatama tühja kõhtu.
"Ja mis ta selle eest ostis," küsisin ma.
"Suhkruvatti!" vastas lahke annetaja.
Hea koolivaheaega meile kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar