Täna käisin juuksuris. Juuksed hakkasid juba mõne aja eest oma elu elama ja minu selja taga midagi sahistama ja kokku leppima.
Tuli midagi ette võtta.
Esimeses salongis puhkes teenindaja äärepealt nutma, sest juuksur oli just teatanud oma haigestumisest ja püüdis mind mesikeeli veenda tulema homme. Järgmises kohas hüppas juuksur oma nurgast välja nagu puuma ja pressis mu peaaegu jopiga tooli.
Ta rääkis, et nüüd käiakse peamiselt viiest seitsmeni õhtul, varem pandi end kirja juba hommikust saadik. Ja siis ta rääkis veel, kuidas naised muretsevad, et ehk lasevad nad liiga palju lõigata ja mees saab kodus kurjaks. Kord oli üks poiss koolist tulles läbi astunud ja lugenud peale sõnad oma ema kohta, kes pidi tulema järgmisel päeval - et ärgu lõigatagu tal midagi nii juukseid nagu ta ise tahab.
No, mina andsin selged juhised ("Lõigake!") ja ootasin tema parimat. Seda ta tegi - keerutas kääre peos nagu trummar pulki, hüppas ette ja taha, keeras pead viltu ja tegi aeg-ajalt tunnustava näo.
Ausalt öeldes - esimest korda nägin säärast kehakeelt juuksuril.
Edasi läksin antiigipoodi, mis oli samas kõrval. Seal on alati midagi huvitavat. Seekord oli pikk rõõmus mees, kes pakkus kohe karamellkomme. Neid ma ei tahtnud, küsisin hoopis, kus see mees on, kes suvel diivanil magas kuni ma ta õunu sõin ja elu üle mõtlesin.
Mees tegi hirmsat nägu, kui sellest diivanil magamisest kuulis ja teatas, et need ajad on nüüd möödas! Ja see mees - surnud!
Näib, et tutvusin temaga just napilt enne, kui ta end purju jõi, maja kõrval heki taga langetõve hoo sai ja samasse suri.
Sellest on kahju, ta päris meeldis mulle.
Aga antiikmööblit sealt osta pole mõtet. Asjad on suured kolakad, liiga kallid ja noh, vanad muidugi ka.