Mida ma nägin ja kuulsin Brüsselis

Pissiv tydruk

Brüsselis oli alustuseks 17 kraadi sooja. Õhtul istusid inimesed väljas kitsastel tänavatel ja sõid kõiksugu peeneid toite. Nende vahelt läbi jalutamine oli umbes nii nagu trügiks kellegi söögitoas.

Ühes lauas istus tuntud Eesti  saatejuht ja sõi, mis jaksas. Üldse oli rahvast jube palju, sest olid piirkondade ja linnade päevad ning hotellid ülebronnitud.

Kas seetõttu või millegi muu pärast, aga meie hotell sattus olema kesklinnas imemugav. Tubadest naasvad ajakirjanikud olid nagu lapsed või tõelised idaeurooplased: Mul on vann...ja kui ma kapi ukse lahti tegin, siis oli seal triikraud!...ja saate aru, vannisool oli ka vanni serval...ja

 toas on ekspressomasin kah!...ja koos triikrauaga on triikimislaud! JNE.

Järgmisel hommikul selgus, et lisaks saab hommikusöögiks värsket lõhet ja shampust. Seda tumestas pisut asjaolu, et pidime varavalges juba Euroopa Komisjoni poole sööstma. 

Ja ma ütlen, jube raske on joosta, kui oled söönud kõike, milleni jalad kandsid ja käed ulatasid.

Kes lähevad Brüsselisse - lööge käega neile kallitele kohvikutele, kus teenindamine on aeglane ja alla 10 euro ei saa isegi makarone ning otsige üles tyrklaste fast foodi kett Sultan Kebab.

Viieka eest mugite kõhu punni värskest salatist ja lihast tehtud kebabit või lahmacumi või mingi muu nimega asja.

Peenele ja kallile õllekale eelistage kangialust (pilt ülal vasakul), kus käivad kohalikud ise, joogid on odavad ja leti ees sumisevad püsikunded.

Muuseas - populaarne ja odav on tellida vaget veini mustsõstrasiirupiga - nagu seletas kohapeal elav ja meid boheemlaste kõrsti viinud J.H. - siirup on selleks, et peita veini odavat maitset.

Õhtuses laternavalguses kumab jook roheliselt ja näeb välja nagu mürk.

Kõigil õhtutel ilmusid välja tudengirebaste rongkäigud. Esmakursuslased on maskeeritud

 prükkariteks, nad veavad endaga kaasa poekärusid ja on kaetud lögaga. 

Üks punt oli südaööks juba nii elevil, et heitis riided seljast ja tormas purskkaevu suplema.

Ah soo, peale pissiva poisi (väga väike kujuke), on olemas veel ka pissiv tüdruk.

See asub tumeda tänava lõpus kohviku Delirium Tremens kõrval ja seal kügelesid muhedad sellid, kes tõmbasid kanepit. 

Aga me ei käinud ainult kõrtsis, oh ei. See oli üks paremaid tööreise oma sisukuse poolest, mis mul iial olnud on. Tegelikult, kui ma järele mõtlen, siis räägiti ka kõrtsis ainult tööst, isegi seal kangialuste kangialuses, kuhu me esimesel õhtul sattusime.

Muuseas, parlamendi pressiruum on jube koht, arvutid on aeglased, kui ühe akna lahti saad, jookseb teine kinni. Kui on vaja tööd teha, siis tuleb loota oma läpparile või tuttavamale saadikule. 

Ma arvan, et saadik, kes lennujaama chek-in-i sabas meile oma punnis kohvrit näitas, seda jalaga toksas ja uhkelt teatas: Mis te arvate, mis siin on? Juust! Peaaegu kõik on juust! - noh, et tema ikka mõne nurgakese oma kabinetis ajakirjanikule leiaks.

Ta ise võib nii kaua ju juustu süüa.

Need oleme meie eile