Neljapäev, 13. juuni 2019

See reis ka

Tegelikult on veel üks asi, millest ma tahaksin rääkida. Ei, kui ma nüüd mõtlen, siis mitu.
Aga ma alustan sellest.



Sügisel tegin kaasa ühe tripi, mille kohta minult ikka veel küsitakse. Mõtlen seda, kui paavst siin ühe tiiru tegi. Ma olen tahtnud paar asja kirja panna, teen vähemalt algust.

Kui see kumu külastusest levima hakkas, olin väga kaasas sellega kohe. Info liikumist pidurdas veidi see, et korraldav kirik saatis kõik teated ja eelinfo visalt mu sõbrale Jürile. Helistasin ja seletasin, et uudiste osas ei maksa temale loota, aga nad pidasid Jürist nii suuresti lugu, et mu sõnad pudenesid kõik kohe olematusse.

Ühesõnaga Jüriga koos maandusime esimesele pressikale, kus ekstra temalt küsiti, mida paavst peaks Eestis rääkima. Jüri oli sel hetkel huvitatud andestuse teemast. Parasjagu oli ka lähenemas küüditamise puhuks peetav leinapäev ja sellel ajal ta alati mõtles niisugustele asjadele rohkem.

Nii-et Jüri ütles, et tema tahaks teada, mis on see mõõt kuhu maani üks rahvus peab suutma andestada ja alla neelata kõik see, mis talle on tehtud? Kiriku esindus pidas seda äärmiselt sügavaks teemaks ja noogutas kaasa.

Jüri tundis veel huvi, kas võiks juhtuda nii, et kui on mõned küsimused kuhugi salvrätile kirjutatud ja jäänud kogemata WCsse, kuhu paavstki peab minema, kas oleks siis võimalik, et...? Kirikurahvas naeris, kuid ei välistanud, et paavsti võivad niisugused küsimused inspireerida.

Sealsamas selgus, et kiriku esindus oli mõlenud välja ka omalaadse ümarlaua, mida modereeriks Jüri ja kuhu kuuluks tähtsad isikud ja siis meie avaldaks selle.

Jüri oli kohe nõus, saamata aru sellest avaldamise asjast ja üldse kujutades ette ma ei teagi mida.

Ühel hetkel olime sealmaal, et ümarlaud oli kokku kutsutud ja mina püüdsin Jürile seletada, et selle eesmärk on ka artikli kokkusaamine. Jüri läks suht kaameks, kui sellest aru sai.

Jäi siis nii, et tema veab selle vestluse ära ja mina kirjutan. Lugesime mõlemad selliseid väljaandeid, mille pealkirjastki esimese hooga aru ei saanud, no misasi on entsüklika???

Määratud päeval oli Jüri nii närvis, et hakkas mulle juba tükk aega varem helistama. Jätsin asjad sinnapaika ja jooksin läbi vanalinna talle seltsiks. Aega veel oli, aga mis seal ikka. Jüri jalutas närviliselt ümber oma ratta, kuid läks mind nähes rõõmsaks ja tormas kohe raskele väravale kolkima.

Sisse me ei saanud ja asusin helistama. Pärast hulka sekeldusi sai klaariks, et oleme täiesti vales kohas ja lõhume vene kiriku ust maha. Minu meelest sel hetkel kirikurahvas hakkas meis veidi kahtlema.

Esinduslik ümarlaud läks käima, korduvalt ahastasin oma peas, et kuidas, no kuidas me selle oma lugejatele...? Hiljem läksin koju ja lugesin veel raamatuid, et olla kindel - sain kõigest õigesti aru.

Ma ütlen, et tegelikult teevad ajakirjanikud oma artiklitega teinekord teadustöö mõõtu materjalidega tegemist. Igatahes saime asja ilmutatud ja tuli täitsa hästi välja.



Mäletan seda hetke, kui sain kõrgemalt poolt kirja pakkumisega teha see reis kaasa. Kirjutasin "JAH!" veel enne, kui meili lugemisega lõpule sain.

Ma ei saanud töölt mingit lisaaega, et ette valmistuda, tegin seda kõike jooksu pealt. Jälgisin Iirimaa visiiti, lugesin ligi kuu aega hommikuti esimese asjana katoliku kiriku uudistesaite jne. Hoidsin närviminekut endast kindla käega eemal. Saan hakkama ja nii on.

Õnneks oli teine ajakirjanik ka hästi tore ja abivalmis ning juhatas mind mõnede itaalia keelsete vormide täitmisel, mis olid nõutud. Kõik esemed tuli registreerida ja palju oli sellist meie mõistes imelikku paberitööd. Ega ma ei olnud ikka päris kindel, et see kõik tõsi on. Alles siis, kui Roomas kõik paberid kätte sain, hakkasin uskuma.

Ma arvan, et see lühike periood oligi mulle isiklikult kõige emotsionaalsem. Panen siia mõned pildid.



Esimene hommik. Äratus kell 3.30 ja siis edasi lennujaama esimesele väljumisele. Pilt enne hotelli uksest välja astumist, umbes sellise tundega, et saab siis nüüd, mis saab!

Kaelakaart, mis pidi olema kogu aeg kaelas.

Ja see on see lennuk. Tema tuleb ka kohe!
Jah! Ja ongi spetsiaalsed istmekatted!

Pärast seda algas töö. Huh, see meeldis mulle nii väga!

Mulle meeldis, kuidas ajakirjanikud tegid tööd ja see oli nii normaalne. Saate aru, mulle on alati tehtud märkusi, et ah sina jälle... kas siis kogu aeg peab... no ei saa iga minut tööl olla...
Ja siis on lennukitäis rahvast, kelle jaoks see ongi päris elu. Kui hea!

Muidugi oli veel see, et kedagi ei manitsetud lennukis turvavöid kinnitama ja telefone välja lülitama, isegi neid teateid polnud. Inimesed rääkisid telefoniga, kuni olid levialas. Ja hakkasid kohe valima numbreid, kui maa paistis ning kaameramehed seisid ukse juurde ritta, kui lennuk veel ruleeris.
See et inimesed istuvad suvalises kohas maha ja kirjutavad tekste või jooksevad paremat levi püüdes ringi - see oli ok. Tundsin, et olen kodus. Meeldiv!

Vaatan siin praegu mõnd videot sellest reisist. Ehk laen mingi hetke mõne üles, need on nii teistmoodi, kuid tavalised tööd.

Nagu seegi, et ma olen lühikese maa pealt sellise pildi teinud:







Kommentaare ei ole: