Pühapäev, 9. juuni 2019

Tähtsaid juhtumeid minu elus

Mul on üle hulga aja selline päev, kus ühtegi hädalist asja pole to-do nimekirjas ootamas. See-eest lõppes aga täitsa pöörane periood, mille jooksul ma veendusin kaudsete tõendite põhjal, et mul on olemas aju ning see on töökorras.


Nimelt läksin poolteist aastat tagasi uuesti kooli, lootuses lõpule saada õppeprotsessiga, mis algas aastal 1998, kui läksin õppima Tartu Teoloogia Akadeemiasse. Seal oli äge kõrvaleriala ka - ajakirjandus, mille loenguid saime ülikooli ajakirjandusosakonnast. Jube kihvt oli, need loengud sain kõik tehtud. Takerdusin kreeka keelega, mida andis tookord üks kõrgete ootustega õppejõud, kelle meelest ma lihtsalt ei saavutanud vajalikku taset, sest ikka ei orienteerunud mingites erandites või selgus, et mul pole peas see kümnes või üheteistümnes tabel.

Proovisin küll veel lapsukese ja töö kõrvalt, aga kui sain teatud aja järel eksmati ja pidin hakkama punktide eest maksma, siis polnud enam mingit võimalust. Seda raha ja tegelikult ka aega mul enam ei olnud.

Aga see näris mind. Olin ju juba nii lähedal!

Kui 11 aastat tagasi oma praegusele töökohale tulin, siis ütlesin töövestlusel peatoimetajale, et üks siht on see kool ära lõpetada. See ei meeldinud talle, aga vastu ei vaielnud. Õige ka, sest midagi ei hakanudki veel niipea juhtuma.

Vahepeal ühines mu vana kool usuteaduste instituudiga. Poolteist aastat tagasi nägin mitu raksu Facebookis kuulutust, et nad ootavad õpilasi ja et vastuvõttu on pikendatud. Kuna vanast koolist oli juhtkonda tulnud üle üks inimene, kellest olin kindelt, et ta mind mäletan, siis kirjutasin ja saime rattad nii kenasti käima, et pooled punktid õnnestus vanast ajast üle tuua. Umbes sadakond jäi üle - õppekavad on muutunud ja ajakirjandus ei huvita nüüd koolis enam kedagi.

Vana matrikkel: korraga käiski sissejuhatus massimeediasse ja kirikulugu.

Ühesõnaga startisin tugevalt motiveerituna. Oli hirmus raske. Kui vana kool oli väga oikumeeniline, siis UI on ikkagi suunatud luterlike vaimulike koolitamisele ja hingehoidjatele. Need kaks suunda seal täpselt ongi. Hingehoidja ma olla ei soovi, nii et siis kirjutasin kannatlikult esseid a la "Mina kui kiriku töötegija" jms, millega mul tegelikult mingit pistmist ju pole.

Miks ma Tartu ülikooli ei läinud oma asjadega? Sest Tallinnas on töö kõrvalt veel kuidagi võimalik nipitada, et jooksed loengusse ja siis koosolekule. Ja nipitasin ma nagu segane.

Seda, kui hulluks asi tegelikult minna saab, hakkasin aduma kuskil selle aasta alguses. Kuna mul olid punktid olemas täiesti suvaliselt üle õppekava, siis osutus, et mind ei saa kuhugi kurususele liita, pean võtma aineid nagu need kuskil tulevad. Tulemusel käisin läbisegi kõigi kursuste loengutes, osades pidin tegema eeldusaineid, sest põhiained olid olemas varasemast. Üks kõige hullem asi oli kohustuslik kirikupraktika, mis on 312 tundi. Jällegi - neile, kellest saavad vaimulikud, on see hea kogemus. Mina ei tahtnud mingit rüüd selga toppida ega tekste esitada või protsessioonis marssida. Lihtsalt tundsin, et pole minu koht. Nii-et ma siis käisin kõigis vestlus- ja palveringides, üritustel, lugesin praktikakirikuga seotud raamatuid, ronisin läbi keldri, pööningu ja kellatorni ning kõige tipuks käisin pensionäride aktiiviga kirikut pesemas. See kõik oli iseenesest ju vahva, aga... See koormus, mis mul tööl on, tegelikult ei võimalda niisugust asja, et veedan kuskil aega, kuni tunnid täis saavad. Töökaaslased võivad ju toetavad olla, aga kui minu tööst sõltub teiste oma, siis sellel on piir, palju ma ära saan olla. Üldse tulin ma koolist läbi läbi ainult tänu oma professionaalsele oskusele väga kiiresti igasugust infot töödelda ja seda tekstideks vormistada. Tegin paari tunniga koduseid töid, milleks teistel läks kaks nädalat ja see pole mingi liialdus.

Ühesõnaga - kui ma selle kirikupraktika tehtud sain, siis olin suhteliselt eufoorilises meeleolus. V nagu võit ja nii.

Aga läks raskemaks. Loengute asetus erinevatel kursustel osutus niisuguseks, et mulle vajalikud lõppesid kõik sellel kevadel peaaegu korraga. Mai alguses oli mul ees 11 eksamit ja koos lõpputööga tegin kevadest saadik ära 61 ainepunkti, mis on tegelikult aasta maht.

Kuulasin, kuidas minuga samal ajal lõpetavad tudengid räägivad, mismoodi nad oma lõputööde pärast tunde raamatukogus istuvad ja olin vait. Mul läks see aeg puhtalt eksamite ja arvestuste peale.

"Milleks rabeleda, lõpeta järgmisel aastal," öeldi mulle korduvalt. Aga niigi on juba aega läinud ja kui nüüd oli vähemalt teoreetiliselt võimalik jõuda, siis miks mitte üritada?

Korra võtsin õppepuhkust, et kirikupraktika läbi saada ja teha ära raamatukogus lõputööks vajalik uuring, mida peale tööd ei oleks saanud teha. Lõputöö enda kirjutasin kokku pooleteise päevaga, tänades õnne, et 1. mai on punane, muidu poleks mul selleks lihtsalt aega olnud.

Mul oli head vedamist mitmel pool, mõnigi karm õppejõud näitas üles erakorralist arusaamist ja sain arvestusi teha teistest eraldi. Mõnigi kord päästsid mind kaaslaste konspektid ja abivalmidus. Kuna ma ise polnud aega saanud kellegi vastu lahke olla, siis olin sellest lausa liigutatud, et teised sellised nunnud on minuga.

Mai keskpaiku, kui oli veel jäänud 5 mahukat eksamit, jäi mu sõber rongi alla ja sai surma. Ja siis ma küll mõtlesin, et ilmselt nüüd ei ole mingit võimalust, sest puhkenud kaoses ja isiklikus segiraputatud maailmas ei paistnud mingit võimalust enam millekski valmistuda. No vot ja siis selguski, et mul on aju, mis töötab omasoodu.

Kohe pärast sõbra ärasaatmist oli järgmisel päeval tema sünnipäev. Tähistasime seda nii nagu olime tähistanud siis, kui ta elus oli. Ehk siis uhkelt ja suure koguse vahuveiniga. Eksam oli mul ju alles õhtul ja see pidi toimuma internetis, nii et jõin julgelt ja nagu keegi, kelle sõber on surnud ja maha maetud ja nüüd tuleb sellega leppida. Koju jõudes magasin tunnikese, eksami sooritasin tasapisi toibudes lõpuks hindele B.

Bakatöö sain A, aga pärast seda oli mul veel kaks eksamit, millest viimane oli muide kreeka keel. Üsna stiilipuhas, et see jälle viimaseks jäi. Just avastasin. et sain selle B, mis on jabur, aga okei. Tore ka.

Nii et nüüd on üle pika aja selline hetk, kus mul pole vaja hädasti midagi lugeda/kirjutada/omandada/esitada. Eile võitlesin endaga võimsalt, sest tavaks saanud süüdlaslik ärevus kangutas mu ärkvele varakult ja aju tootis tohutu lasu ideid, mida nüüd kõike võiks ette võtta.

"Ei," ütlesin ma kindlameelselt iga sellise särtsaka peale. "Ole vakka, istu paigal, las see ratas käia maha... Näe, siin on Aadu Hindi "Tuuline rand", istu ning loe."

See kõik võttis siis 21 aastat. Aga ma saan ikkagi lõpetatud enne kui mu laps lõpetab gümnaasiumi.  Muide, aastal 2000 tegin Paldiskis läbi kaplanite orientatsioonikursuse. Minu üheks kaaslaseks oli kõhn noormees, kes luges kaevikuski pakse saksakeelseid teoloogiaraamatuid. Nüüd, kui mina alles seda kooli lõpetan, on temal doktorikraad ja pidin talle andma eksami luterlike usutunnistuskirjade tundmises.

Noh aga ega ma siis ju käed rüpes ka pole istunud. Tegin lihtsalt muid asju.

Aga kergendus on tohutu.



Kommentaare ei ole: