Või siis noh - ei suuda raha kokku hoida.
Umbes paarkümmend aastat tagasi ootasin Hiiumaa-Saaremaa praami. Sadamakohvikus oli üks naine kahe pojaga, nii 8 ja 10. Ta oli ilmselgelt nendega suvetuuril läbi saarte, üsna korralikult riides.
Kõik nad sõid friikaid viineritega. Eriti omavahel ei rääkinud, mulle tundus, et polegi millestki rääkida.
Vaatasin ja imestasin. Esiteks oli selge, et naisel on auto. Teiseks on tal raha osta bensiini ja praamipileteid. Ja kolmandaks - kõigile kallist viineripraadi. Mis see kõik maksab?
Ise muidugi lootsin, et õnnestub laevameestega mesikeelselt rääkides end piletita laevale sokutada ja kohale jõudes oli loomulikult plaan hääletada. Laeval oli meiesugustel enamasti oma teepakk kaasas, palusime lihtsalt kuuma vett, kuni sellele äriplaanile jälile saadi ja kuum vesi hakkas maksma 50 senti.
See kõik tuli mulle meelde, kui seekord Hiiumaalt läbi sõitsin ja mõtlesin, et ajad on siiski paremaks läinud. Võiksin vabalt täitsa mitu viineripraadi osta, kui vaid tahaks.
Aga ilmselt just sellepärast ei tule mul säästmine välja. Kui on midagi, mida saame endale lubada, siis teeme seda lapsega sageli just seepärast, et see on võimalik. On nii meeldiv, kui ei pea asjadest loobuma seetõttu, et selleks pole võimalust. Eks siis kulutame ka rohkem, kui peaks. Muidugi on need väikesed asjad, aga ikkagi.
Ntks täna avastasin, et olen telefoni laadimisjuhtme maha unustanud ja ostsin tanklast uue. Varem oleksin kuidagi niisama kombineerinud, aga nüüd mõtlesin, et ah, oligi varujuhet vaja. Ja et see on ju väike kulu.
Ja nii see raha lähebki sinna ja tänna. Aga ausalt öeldes see päris meeldib meile.
Umbes paarkümmend aastat tagasi ootasin Hiiumaa-Saaremaa praami. Sadamakohvikus oli üks naine kahe pojaga, nii 8 ja 10. Ta oli ilmselgelt nendega suvetuuril läbi saarte, üsna korralikult riides.
Kõik nad sõid friikaid viineritega. Eriti omavahel ei rääkinud, mulle tundus, et polegi millestki rääkida.
Vaatasin ja imestasin. Esiteks oli selge, et naisel on auto. Teiseks on tal raha osta bensiini ja praamipileteid. Ja kolmandaks - kõigile kallist viineripraadi. Mis see kõik maksab?
Ise muidugi lootsin, et õnnestub laevameestega mesikeelselt rääkides end piletita laevale sokutada ja kohale jõudes oli loomulikult plaan hääletada. Laeval oli meiesugustel enamasti oma teepakk kaasas, palusime lihtsalt kuuma vett, kuni sellele äriplaanile jälile saadi ja kuum vesi hakkas maksma 50 senti.
See kõik tuli mulle meelde, kui seekord Hiiumaalt läbi sõitsin ja mõtlesin, et ajad on siiski paremaks läinud. Võiksin vabalt täitsa mitu viineripraadi osta, kui vaid tahaks.
Aga ilmselt just sellepärast ei tule mul säästmine välja. Kui on midagi, mida saame endale lubada, siis teeme seda lapsega sageli just seepärast, et see on võimalik. On nii meeldiv, kui ei pea asjadest loobuma seetõttu, et selleks pole võimalust. Eks siis kulutame ka rohkem, kui peaks. Muidugi on need väikesed asjad, aga ikkagi.
Ntks täna avastasin, et olen telefoni laadimisjuhtme maha unustanud ja ostsin tanklast uue. Varem oleksin kuidagi niisama kombineerinud, aga nüüd mõtlesin, et ah, oligi varujuhet vaja. Ja et see on ju väike kulu.
Ja nii see raha lähebki sinna ja tänna. Aga ausalt öeldes see päris meeldib meile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar