Raha ja ratta seostest (lisatud video)

Jah, kallid eakaaslased ning teised, kes te unistasite lapsena rattast, millega sõita kooli, poodi või metsa! See oli tõeliselt suur unistus ja minul täitus see mitmel korral: esmalt sain Skolniku ja teisel korral selle teise, mistandoligi ratta. Kolmas ratas maksis 10 000 krooni ja pidas vastu 14 aastat, kuni mu poeg selle üle võttis ja sõitis suvega läbi kõik, mis läbi sõita sai.
See ratas, millega lapsuke siin kõrval pildil hüppab, maksab müügisaalis neli tuhat eurot ja nii nagu mina seda näen, jääbki praegu unistuseks.
Isegi ta tagasihoidlikum unistus, mis maksab ainult kaks tuhat eurot, tundub mulle päris hirmus väljaminek.
Käisime mõlemat rattapoes vaatamas ja laps põrgatas end ukse ees nii kaua, kuni närviline poemees ta tagasi sisse kõssitas, öeldes midagi tobedat nagu, et "liiga palju hüpates võib teil veel sundost tulla!".
Tunnistan, et sain temast aru, mul oli endal ka pisut mure seda kolistamist vaadata, aga see, kuidas ta väljendus, ei meeldinud mulle.
"Nii- et see ei pruugi niisuguseid väikseid hüppeidki vastu pidada," pärisin süngelt.
Müüja higistas seejärel mõnda aega, et seletada - ei, see on väga vastupidav ratas ja peab vastu palju suuremad hüpped... aga...ee...no...see on ju ikkagi poe oma!
Selle aja jooksul sai laps lihtsalt veel mõned hüpped teha ja säras naastes nagu päike.
Kallid ja kvaliteetsed asjad ongi toredad. Ainult et ma ei saa osta lapsele ratast, mis maksab rohkem, kui mu auto. Siiski oli ta väga õnnelik, et seda vähemalt proovida sai ja ma sain aru, et algab pöörane säästmine ning iga sent läheb edaspidi otse tema salajasse hoiukohta.
Unistada ometi võib ja ehk juhtubki kord midagi head. Elame-näeme.

Panen siia ühe kevadise video, mis on tehtud praeguse rattaga, mida ostes ma millestki sellisest muidugi ei mõelnud.

Õun kümnele

Järjekordset kolleegi ära saates lõikasime saia lahti.
"Lõikaks igaks juhuks õhemalt, mine tea palju rahvast tuleb," soovitas ta. Lõikasime tükid lihtsalt veel omakorda pooleks, oligi parem korraga mitut võtta.

Viilutamine on üks tänapäeva salakavalaid nähtusi. Ikka õhemaks, ikka õhulisemaks. Kõige rohkem viilutavad inimesed iseennast. Oma aega ja tähelepanu ning ikka aina õhemaks ja õhemaks, et jaguks rohkematele. Peab ju minema sinna ja tänna ning alati on oldud sel ajal seal. Kiireks läheb, aga...

 Mis on parem, kas see kui igaüks saab natuke või saab keegi piisavalt?
Igatahes see natukesekaupa oma aja jagamine on lõpuks väga kurnav. Lisaks on teistel inimestel (ja ka mul endal) juba krooniline säte: sul on kindlasti kiire..., kui sul oleks rohkem aega, siis..., ma tean, et sa ei jõua, aga ehk siiski... jne.

Inimesed muidugi kohanevad vastavalt ajastule. Mingil ajal ma hakkasin autoga sõites kasutama aega helistamiseks inimestele, kellega on tore lihtsalt niisama pikemalt rääkida. Nüüd olen märganud, et ka teised on selle hea mõtte peale tulnud ja saan ise ka üha enam hands-free kõnesid kuskilt maanteelt. Kõige parem muidugi, kui sellised sõidan-ja-helistan pooled satuks kokku, siis pole muret, et teine inimene tabatakse ajal, kui ta näiteks kraavi ääres hiilides püüab näha, kes seal sulistab.

Varem, kui elu polnud veel nii mobiilne, oli näiteks aega tegeleda ühe asjaga nii kaua, kuni tuli juba soov midagi muud teha. Panna raamat ära ja minna välja näiteks. Istuda nii kaua mere ääres kivil, et lausa rõõm oli rattaga minema vändata. Taevas küll, ma ju hääletasin alalõpmata sinna ja tänna ja mul oli aega maanteel passida ja käega vehkides oodata, et keegi mu edasi viiks. Pidasime juhtidega pikki vestlusi elust üldse ja enamasti oli väga tore. Noh, tagasi mõeldes oli tore ka see kord, kui auto kinni peeti ja juht raudu pandi, sest masin oli ärandatud. Õnneks sain sekeldamise ajal minema lipsata ja ei pidanud seletama, mis mina seal teen.

Palju huvitavat on juhtunud just siis, kui liigud ringi mõnusal vabakäigul ja pole nii hirmus pinges ja kella vahtiv. Aga kes sellest ikka õpib?

Sündmusi

Täna toimus kaks olulist sündmust: ameeriklased sõitsid oma sõjatehnikaga läbi pisikeste linnakeste ja saime kasemahla jooksma:

"Kuule," ütlesin salakavalalt lapsele. "Kui sa juba teed midagi, võtad näiteks relva kätte, siis võiksid küsida, mis see on ja mida see teeb?"
Idee oli muidugi selles, et nii saab kahepeale rohkem infot korjata.
"Oh, ma ju tean seda! Ma oleks täiesti lapsik siis," jahmus tema.
"Nojah,  mis siis! Aga siis algab suhtlus ja mine tea, mida veel kuuled," õpetasin mina. "Ma küsin seetõttu alailma igasugu asju, et anda võimalus inimestele rääkida!"
Mõne aja pärast arvas laps, et see töö on väga raske. Ja et tema igatahes küll küsima ei hakka, mida relv teeb.

Ehk ongi parem.

Minu meelest oli see väga imelik, et me nägime täna Paides ja Türil tõelisi ameeriklasi nende sõjatehnikaga. Kõik kordub, kõik käib mööda spiraali. Ikka avame väravad, ikka laseme inimesed sisse. Kui ma olin umbes nii teises klassis, siis sain ühel joonistusvõistlusel küllusliku auhinna (karp vildikaid, plastiliin, joonistusplokk), sest olin teemal "Rahu!" teinud pildi tankidest ja lippudest.
"Joonistasid siis rahu-pildile tankid," porisesid vanemad. Mina ei saanud aru, mis viga, sest ma sain ju esikoha! Ja pealegi sõitsid telekas rahuparaadidel alati tankid!

Aga ma näen, et see aeg on tagasi. Jälle võivad lapsed saada esikohti, kui joonistavad sõjatehnikat, tõsi lipud on teised.

On, mis on, igatahes kask jookseb. Mõned asjad on ühtmoodi, kuni Maa keerleb oma vanal viisil. Eks teistega näe, mis saab.

Hakkab looma

Selgus, et lapsel olid siiski käsivarrel randme juurest mõlemad luud katki, mitte ainult kodarluu. See tuli arsti jutust juhuslikult välja, kui ta vene-eesti segakeeles rääkis meiega. Lõpuks tüütas see nö ühetiivaline suhtlus väga ära ja hakkasin juba vihastama. Nüüd on õnneks paranemine mühinal käimas ja arstidega pole vaja enam suhelda.
Minu paanikast hoolimata käis laps eile juba proovimas, kas saab rattaga sõita ja oli üsna kaua ära.
Tulles oli käsi kriibitud ja mu ehmatust nähes ütles ta kähku: "Ära muretse, ma kukkusin näoli, mitte käe peale!"

No mis sa teed sellisega?

Meil on kolmeks nädalaks külas koer, kuldne retriiver. Tema pere on reisil ja kuna ma seda koera tean, siis võtsime ta meeledi enda juurde hoiule. Me muidugi ei osanud mõelda, et ta on nii karvane, lõhnab nagu koer ja tassib käppadega ringi pori ja liiva. Olin ka üsna üllatunud, kui leidsin end esimesel hommikul peale koera saabumist temaga poolunes mere äärde jalutamas. Kui nägin, et mõned teised zombid oma koertega juba sealt tagasi tulevad, sain aru, et ma pole üksi.

Ses mõttes oli maamajas väga meeldiv: haige käega laps kaevas endale krossirada, kus rattaga hüppeid teha, koer ei oodanud jalutamist ning püherdas ja lasi ringi mööda tihnikut ja lompe ning mina kütsin sauna.
Õhtuks kukkus koer sirgelt külili ja jäi nii kõvasti magama, et pidin põrandat pesema ta ümbert ja jätma esialgu sinna koerakujulise pesemata laigu.
Siis tuli torm ja elekter läks ära ja mina istusin küünlavalgel leiliruumis. Lapse meelest oli see väga tore, sest ta arvas, et paljud ta klassist oleks sellisel juhul väga hirmunud ega julgeks liigutadagi. Muidugi, ongi ju hea istuda soojas maamajas, kuulata mühisevat tuult ja nohisevat koera, näppida küünlavalgel iPadi, süüa ahjukana ja olla julge ja vapper!

Järgmisel päeval autosse istudes ütlesin lapsele kohe, et jätame porisaapad jalga ja see oli hea, sest oma pehmele teele me kinni jäimegi. Naaber tõmbas džiibiga välja ja asi lahenes veerand tunniga. Ka see meeldis lapsele väga ja andis võimaluse arutleda, et paljud klassikaaslased poleks julgenud keset sellist mülgast autost väljagi ronida. Aga näe, tema teab, kuidas kinni jäänud autot lükata ja kuhu panna köis! Maailm jalge ees lebamas, parandas ta isegi vanaema kasvuhoone ukse ära.

Nädal hiljem

Täna olime juba ette valmis suhtlema meditsiinitöötajatega eriti aupaklikult. Nii-et kui meid paigutati kõrvalkabineti ukse taha, kust seest  arst ust avamata kõigest kõrist karjus patsientide nimesid, siis me võtsime seda rahulikult.

Kips võeti kõlavahäälse kamandamisega lahti, seejärel saadeti meid röntgenisse ja seal läks kõik suht kiiresti.
Avastasin, et kabineti ukse taga on isegi raamaturiiul mitmete ajast-arust teostega ("Blokaad" jms).
Röntgenipilt näitas, et käsi paraneb ilusti ja ma kolmanda küsimise peale tohtisin ise pilti vaadata.
Panen siia juurde joonise, punane joon umbes näitab, kus murd on.

See arst oli natuke jutukam ja isegi rääkis pisut, kui küsisin, mis edasi saab. Selgus, et lapsele tehtud täisnarkoos lisab paranemisajale kohe nädala ja kuna lisaks murrule oli ka nihestus, siis sealt tuleb veel nädal lisaks. Kahe nädala pärast saab kipsi ära, kuid siis tuleb veel paar nädalat kanda randmefiksaatorit. Selle peame ise ostma, kuid haigekassa maksab õnneks 90%.

Parajasti siis, kui arst kirjutas digiretsepti fiksaatori jaoks, tuli talle telefoni sõnum. Ta jättis kohe kõik katki ja hakkas hasartselt telefoni lappama. "Gospodi! No što eto! Kakoita karu Puhh!" - "Eto igruška," rahustas õde. Täielik anekdoot! Läks mitu head minutit, kuni karu Puhhi mõistatus lahenes ja retsept kirjutatud sai. Siis arst isegi vabandas natuke ja oli korraks nii lahke, et vastas küsimusele, mida käega teha, et sõrmi peab kindlasti liigutama.

Rattaga sõita enne kuud ei saa, kuid ujuma võib paari nädala pärast minna. Laps oli ise väga tusane, kui seda kuulis, sest käisime eile uhkeid rattaid vaatamas ja selgus, et poes lubatakse neid ka proovida. Pealegi sai ta juba kätte uhked rattariided, mis me Aliexpressist tellisime.

Jama küll, kui need, kes tahaksid sporti teha, ei saa ja need, kes saavad, eriti ei taha.

Jalutasin ja kuulasin klappidest üht huvitavat kirikumeest, kui telefon helises.

"Tere... mina olen see laevamees... pidid ju külla tulema!"

Laevamees, laevamees, laeva...???

Teadsin küll. Muhu mees, saime tuttavaks 15 aastat tagasi, kui Vahemerega Saaremaal telkimas käisime. Olime öö Sõrves ja teise Harilaiu kandis ühe Poola telgiga, mille ülespanek nõudis nuputamist. Väga lahe telkimine oli, sest september oli just alanud ja veed olid soojad, kuid suvitajad juba lahkunud. Hiiumaalt üle tulles rääkisin laevamehega lobedasti juttu ja nii läks, et saime tasuta üle kõige autoga. Ainuke asi, et minu ajalehed nurus ta endale, sest igav oli. Tagasi tulles olin juba terve pinu lehti varunud ja muidugi saime jälle tasuta. Tookord oli see tohutu kokkuhoid, sest raha oli ju jube vähe ja Hiiumaalt Saaremaale sõit nagu reis Rootsi.

Tookord kohtasime veel Mustjala poe juures õlut joomas tähtsaid härrasid (pildil), kellel olid dresside peale kenasti pintsakud võetud. Üks oli endine esimees, teine tema autojuht. Kuid olgu.

Laevamehega kohtusin hiljem veel ja harjusin tasuta sõiduga nii ära, et olin lausa häiritud, kui ta liini vahetas ja maksma tuli hakata. Siis läks ta töölt ära, et oma talus toimetada ja oligi kõik.

Nüüd siis helistas. Tahtis poliitikast rääkida ja niisama ka. Et oli ammu plaaninud. Minu mälu järgi kohtusime viimati vähemalt viis aastat tagasi, ehk isegi rohkem. Temale olen aga oma inimene, sest ta on lehe tellija ja ma käin igal nädalal tal trükituna kodus.

Kui ta helistas, siis esimese hooga muutusin tõrksaks, et mis nüüd jälle on. Siis aga leebusin. Mis seal ikka. Tegelikult on ju tore, et külla oodatakse ja ollakse valmis kohe sauna kütte panema. Laevamees ütles, et mu sõbrad on ka oodatud. Nii-et äkki tahab keegi kaasa tulla?

Visiit meditsiiniasutusse

Haigla asemel soovitas registratuur minna polikliinikusse, kus saab kiiremini. Noh, sai ka. Järjekordi polnud. See-eest olid kõik töötajad erakordselt tõredad.

"Pange tool tagasi," vihastas arst, kui tahtsin nurgast võtta tooli ja istuda sellega lapse kõrvale. Istusin siis nurgas nagu mingi pagendatu, kuni arst ja õde pilti uurisid. Meile seda ei näidatud. Kuna ma lootsin, et ehk nad muutuvad lahkemaks ja ütlevad midagi asjalikku, siis ma ei hakanud neid sellega endast välja viima, et seda ise näha küsiks.

Oleks tegelikult võinud, sest nad säilitasid oma tõrksa ja tusase töömeeleolu lõpuni välja.

Kui pidime minema uut pilti tegema, siis oli röntgeni ukse taga üks türklane, kellega personal suhtles vene keeles. Millestki aru noormees muidugi ei saanud. "Miks nad mind venelaseks peavad," ahastas ta. "Mul on selline nägu, jah?"

Ütlesime talle, et ta nägu on kena ja tal kästi lihtsalt hetk oodata. Märkisin teda järjekordselt vene keeles kõnetavale õele, et kutt ei ole venelane ega saa midagi aru. "Ma tean!" pahandas naine kõva häälega. Ee... hmm?

Kui lapse kord tuli, siis temaga enam ei räägitud üldse, näidati kõike viibetega. Küllap mõeldi, et mine tea, mis rahvusest see veel on!

"Kodarluu murd," teatas arst lapsele. "Seome ümber, kolm nädalat kipsi, nädala pärast näitama!"

"Kus kohast luu katki on," pärisin oma nurgast.

Mõlemad meditsiinitöötajad tõstsid ärritunult pea. "Mis mõttes, kust? Luumurd on luumurd!"


Enne täielikku loobumist küsisin veel, millega luumurru puhul arvestama peaks, sest see on poisil esimene. See isegi sai arstilt tähelepanu.
Lapsele:  "Ah nii! Esimene? No palju õnne siis!"
Mulle: "Tehke talle kindlustus!"

Jah, muidugi on tore, et luid ravib asjatundja, kes on seda teinud juba tuhandeid kordi. Aga kui lastepolikliinikus töötav asjatundja on niivõrd rutiinis, et ei suuda isegi enam lahke olla, siis vajaks ta mingit värskendust.

Pärast meid ootas pere: seotud käega tüdrukuke, isa ja ema.

"Tehke, mis teete, aga nurgas tooli ärge liigutage," soovitasin neist mööda minnes.

"Selge," vastasid nad arusaajalt. "Võtame arvesse!"