Raha ja ratta seostest (lisatud video)

Jah, kallid eakaaslased ning teised, kes te unistasite lapsena rattast, millega sõita kooli, poodi või metsa! See oli tõeliselt suur unistus ja minul täitus see mitmel korral: esmalt sain Skolniku ja teisel korral selle teise, mistandoligi ratta. Kolmas ratas maksis 10 000 krooni ja pidas vastu 14 aastat, kuni mu poeg selle üle võttis ja sõitis suvega läbi kõik, mis läbi sõita sai.
See ratas, millega lapsuke siin kõrval pildil hüppab, maksab müügisaalis neli tuhat eurot ja nii nagu mina seda näen, jääbki praegu unistuseks.
Isegi ta tagasihoidlikum unistus, mis maksab ainult kaks tuhat eurot, tundub mulle päris hirmus väljaminek.
Käisime mõlemat rattapoes vaatamas ja laps põrgatas end ukse ees nii kaua, kuni närviline poemees ta tagasi sisse kõssitas, öeldes midagi tobedat nagu, et "liiga palju hüpates võib teil veel sundost tulla!".
Tunnistan, et sain temast aru, mul oli endal ka pisut mure seda kolistamist vaadata, aga see, kuidas ta väljendus, ei meeldinud mulle.
"Nii- et see ei pruugi niisuguseid väikseid hüppeidki vastu pidada," pärisin süngelt.
Müüja higistas seejärel mõnda aega, et seletada - ei, see on väga vastupidav ratas ja peab vastu palju suuremad hüpped... aga...ee...no...see on ju ikkagi poe oma!
Selle aja jooksul sai laps lihtsalt veel mõned hüpped teha ja säras naastes nagu päike.
Kallid ja kvaliteetsed asjad ongi toredad. Ainult et ma ei saa osta lapsele ratast, mis maksab rohkem, kui mu auto. Siiski oli ta väga õnnelik, et seda vähemalt proovida sai ja ma sain aru, et algab pöörane säästmine ning iga sent läheb edaspidi otse tema salajasse hoiukohta.
Unistada ometi võib ja ehk juhtubki kord midagi head. Elame-näeme.

Panen siia ühe kevadise video, mis on tehtud praeguse rattaga, mida ostes ma millestki sellisest muidugi ei mõelnud.