Nagu nööbid reas

Mind püüti jutuga jalust lüüa. Päriselt. Mind hoiatati, aga ma ei võtnud seda tõsiselt.
Niisiis helistasin ja küsisin, et pidime kohtuma, mis seis on?
"Halb! Olen väga haige," kurtis vanem maanaine. "Pole elus nii haige olnudki!"
"Siis ehk... hmm... teine kord... järgmisel aastal?"
"Ei! Ma juba hakkasin oma elulugu kirja panema! Ja mees saab ka rääkida! Ta juba valmistub!"

Mõni sai jälle tunnistuse. Seal on neljad ja viied ning käitumine muidugi eeskujulik.
On ka selles pundis, kellele direktor hea ja väga hea õppeedukuse eest kiitust avaldab.
Isegi veskikivina kaelas olev vene keel on neli.
Väga meeldiv! Maadlemine on vist ajule hästi mõjunud!

"Ups!" ütles väike vanaproua

"Vaatame selle elektrikapi üle, siis ma lähen!"
"Jah, tulge aga ukse taha...oiiii!...ärge!...ahhhh..."
Ja snepris see uks ongi!
Mina lukus ukse taga koridoris sokkides, fotoka ja 83aastase ähmis vanaprouaga.
Samal ajal hüppab vastaskorterist välja naine.
"Hoidke ust lahti," kamandab ta ühisesiku uksele näidates. "Kohe tuleb kiirabi ema juurde!"

Keeletunnid

Osa meie toimetusest räägib väga ladusalt vene keelt ja nad olid üllatunud, kui kuulsid, et majas korraldatakse keelekursused ning keegi soovib sinna tõsimeeli minna.

Mina olen vene keelega vahel väga hädas, sõnad ei tule meelde ja aru ka kõigest ei saa, mis räägitakse. Värskendus kulub ära.

Testis, mille põhjal meid jagati gruppideks, sain vähe punkte. Mu heameel oli suur, kui avastasin, et kogu grupp on samal tasemel.

Küsimusele "Miks te soovite õppida vene keelt?" vastasime läbisegi kangelt sõnu otsides, et naada, noh, naada interviuu delat!

Küsimusele, kas me palju neid intevjuusid oleme juba teinud, noogutasime usinalt päid. On ette tulnud küll!

Aeg läheb tunnis ruttu ja ma kuulen lihtsaid sõnu, mida ma ilmaski varem kohanud pole ja mida koolis kindlasti ei õpetatud. Ma tegelikult ei tea, mida me seal koolis tegime kõik need aastad vene keele tundides.

Viimane õpetaja andis vene keelt ainult seepärast, et ta Siberist naastes midagi muud ei osanud teha.
Oli naiivne ja siiras hingeke, kellega me ei õppinud grammigi keelt.

Kui vene keeles ma saan kõva kätega vehkimise toel ikkagi piruka ostetud, siis saksa keel on tagantjärgi katastroof.

Kogu meie õppeprogramm oli eluvõõras ja täiesti ebapraktiline tegeliku keelekasutamise mõttes.
Kui ma loen praegu saksa keeles ajalehti või kuulan kõnekeelt, siis see on nagu öö ja päev - sellist sõnakasutust ja sõnavara pole ma koolis kaugelt ka näinud!

Huvitav, kas õpetajal oli kasvõi mõnel korral väikegi kahtlus oma töö tulemuslikkuses? Kui ikka keegi klassis ei suutnud keskkooli lõpuks ladusalt rääkida?

Mul üks tollane kooliõde avastas saksa keele alles siis, kui Saksamaale kolis ja seda seal rääkima õppis. Noh, see tõestab ainult seda, et kes ise pingutab, saab ikka parema tulemuse ja ega lõpuks polegi kedagi süüdistada. Kuigi tahaks.

Panen siia siiski ka lingi Jüri Aarma toredale artiklile "Süüdlased leitud: miks me korralikult võõrkeeli ei oska"

Kapsas vol.2

"Kas meil kodus kapsast on?"
See kõne tuli ajal, kui laps pidi minu teada trennis olema.
"Ikka on," ütlesin ja mõtlesin, et kas tõesti uus dieet tulekul.
"Väga hea! Treener ütles, et ma pean seda käe peale panema!"
"Mis juhtus?"
"Jäin Kevini alla..."

Panin koju saabunud vigastatule kapsalehe kenasti rõhksidemega küünarnukile, kuid saatsin ta siiski hommikul arsti juurest läbi. Pärast röntgenit kandis ta ette, et midagi väga hullu pole.
"Kas midagi peab peale panema?"
"Jah. Arst ütles, et kapsast võiks panna..."

EV96

Unustuse hõlm ja taskud

Vanasti, kui maal oli keeruline isegi lauatelefoni majja hankida, saadeti ikka lapsi asju laenama, tagasi viima või teateid edastama.
Vahel läks lastel meelest ära, mille pärast nad kodust välja olid läinud. Vahel läks meelest ka see, miks õigupoolest oli koju jäädud.
Ühest venna eriti mälestusväärsest käigust tädi juurde tekkis perre hajameelsete inimeste kohta kõnekäänd, et sellele või teisele tuleb anda kiri kaasa selle kohta, et tal on kiri kaasas...
 Ja oli üks periood, kus väga sageli kuulis kodus selliseid lauseid: "Kuidas sa küll selle ära...!", "Miks sa küll õhtul kooliasju ei...!", "Kas sul tõesti polnud meeles, et...!", "Kas nüüd siis alles...!", "No kuidas üks laps saab nii...!"
(Ja muidugi veel see  klassikasse kuuluv ja Lutsult pärinev põhiküsimus: "Kuidas sa küll väljaspool kodu nii saamatu oled!")

Millest ma räägin? Aga sellest, et ma panin hommikul asjad pesumasinasse valmis. Helistasin töölt lapsele ja palusin tal nuppu vajutada.

"Selge! Saab tehtud!" raporteeris ta reipalt otse masina kõrvalt.

Ta oli täiesti rabatud, kui ma koju jõudes küsisin, et mm... et nagu... mis värk on? Vaene poiss ei suutnud isegi endale selgitada, miks ta masina kõrvalt nuppu vajutamata minema kõndis ja üleüldse kogu jutu samal hetkel unustas.

Tema õnneks... ma ei ole unustanud seda perioodi, kus ma ise ka kõike unustasin. 

Aga ma siiski ei suutnud end pidada ja last sööma kutsudes pärisin murelikult, kas ta mäletab veel, kus on köök.
Nobody's perfect.