Vanaema koob lapselapsele kuube

Auto

Käisin täna siis oma avariilist asja näitamas kindlustuses ja autotöökojas, mis võttis kokku kaks tundi. See on jama nende õnnetustega, et ka kahjukannatajal tuleb tükk jooksmist.

Kindlustusemees tegi rapitud tagasosast pilte ja käis tiiru ümber masina.
"Kas sellel autol on ikka kehtiv ülevaatus," küsis ta esiosa juurde jõudes. No olgu, tõesti - lumega kadusid nurkadelt ühed väiksed tuleklaasid, üks liist turritab, kapotiserv on roostes ja midagi on täpilise nööriga võre külge seotud. Aga see kõik ei tähenda, et auto ei sõidaks, kusjuures äärmiselt ökonoomselt pealegi.
Inimesed hindavad kõike läiget ja mugavust üle. Ma isegi ütleks - vähem asju, vähem võlgu!

Ja ootan igatahes huviga autoremonti!

Vaikse Laupäeva varahommik

Kokkupõrge miljoniga

Jäin koos kõrvalrea autoga vöötraja ees seisma, kui nägin peeglist, et miski suur kolakas tuleb täie hooga. Ja lajataski Volvo džiip (XC90, kui kedagi huvitab) mulle sisse, lendasin hea hulga maad edasi, igatahes pikalt üle vöötraja.
Vedas sügavalt neil jalakäijatel, et nad polnud hakanud veel teed ületama, muidu poleks just sinikaga pääsenud.
"Kas te ei teadnud, et siin on vöötrada," küsisin härralt, kes autost välja kargas ja kätega vehkides minu poole tormas, ise vahetpidamata hüüdes, et ta on täiesti süüdi!
Kahju, et see sihuke kõrge auto oli tal. Madalamate sõidukite kõkse on mul linnas kärukonks mitmel korral kinni võtnud.

Mul oli juba laupäeval sihuke tunne, et ei ole liikluses autoga olemiseks hea aeg. Mitmed avariid tulid meelde ja oleksingi täna läinud bussi või rattaga (oma sisetunnet ma usaldan väga ja harva, kui see alt veab), aga fotokott on käsitsi vedamiseks nii jube raske!

Noh, igatahes kraapisin väljas oma puruks tagatulede ja nihutatud stangega kärult vee ja harjaga ennist pori maha, kui saabus naaber lömmis ninaga.
"Mul oli avarii, panin ühele tagant sisse," kurtis ta. "Padjad kõik lahti ja!"

No vot, et sihuke nädal siis. Olge kah ettevaatlikud ja vöötrajal eriti!

Muide, nägin unes, kuidas ma raha loen. Võikski nüüd öelda, et mulle sõitis vöötrajal tagant sisse miljon krooni.
Jään ootama, et see juhtuks ka mingil muul ja meeldivamal moel.

Armastatud vanaisa sünnipäeva puhul kaevasin välja merevideo paadisõidust aastast 2009.





Ja maaliline pilt vanaisa koduteest Saaremaal:

Aardeotsijad rannas läbi laskeava:

Vanavanaema:

Liblikas vanaisa Saaremaa maja ees. Ja sünnipäevaks soov, et lenda ikka rõõmsalt õielt-õiele, ühes käes mee- ja teises piimakann!

Puhkus kaob

Loen nii kiiresti, kui jõuan. Täna sain veel kolm raamatut juurde, kaks hankis lahke raamatukogutädi, ühe leidsin Raamatukoist - sain sealt lõpuks endale Ed Bornhöhe "Reisikirjad", mis näis olevat lausa maa pealt kadunud. Isegi Raamatukoi rahvas ütles varem, et on suht lootusetu seda saada (sihuke roheline raamat, mis seisab tavaliselt tolmununa vanemate inimeste vanamoelises sektsioonis ning mida nad kunagi ei loe).

Leidsin kahjutundega, et Istanbul Bornhöhele ei meeldinud. Tänavad olid kitsad ja sopased, hais vastik ja toitu valmistati hirmsates tingimustes. Saunaosa oli ta ilma ühegi viiteta Vilde pealt maha vehkinud, viidates talle kui "kellelegi reisumehele".

Teisel teemal - täna ilmus Youtube Eesti ratturite video. Minu meelest on kohutav olla olukorras, kus oled pannud muretsema kõik lähedased ning paistab, et asjad liiguvad selles suunas, et oled neile kõigile suurt koormat kaela toomas.

Ja ometi algas kõik nii kenasti - kergelt ekstreemne reis heade sõpradega näiliselt turvaliselt - kes võiks proovida midagi 7 noore ja tugeva mehe vastu?

Mis näitab et hea on kõik läbi mõelda ja teha korralikud plaanid, kuid õnne on ka vaja.

Aga mõned Vaikse Nädala teemalised pildid veel:

Via Dolorosa - palverändurite üks tipp-sihtkoht Jeruusalemmas. Harva läheb mööda päev, mil puust ristiga seltskond seda läbi ei käi. Lisaks veel sajad inimesed, brošüür näpus sama teed ummistamas, kõrvus kauplejate hõiked, kes pakkuvad hingehinnaga kõiksugu pahna.

Siia olevat väsinud Jeesus käega toetanud ning kivisse jäi lohk, kuhu miljonid nüüd omakorda kätt topivad.

Siin Jeesus komistas ja kukkus.

Vaikne Nädal

Puhkus sujub kenasti, aga väga kiiresti.
Peamiselt vaatan aknast välja, kuid sorteerisin ka pisut asju.

Praegu on Iisraelis paasapühad, kus majja ei tohi jääda mingit kergitatud taignast asju. Usinamad juudid pidavat õues raamatuid lappama - et äkki on keegi lugedes küpsiseid söönud ja sinna on mingit puru vahele jäänud.
Teised viivad nõud keldrisse ja toovad üles spets paasakomplekti või ostavad üldse uued, et paasatoidud ikka puhtad saaksid ja mingi vale asjaga kokku ei puutuks.
Hullem rabamine, kui meil jõulude ajal.
Kuna mina ei ole juut, siis ma ei muretse leivapuru pärast ja kuna ma pole ka õigeusu kiriku liige, ei valmista ma ka mingeid erilisi toite paastuaja lõpetamiseks.
Mõtlen niisama vagasid mõtteid ja tuulutan pead (seda ukse vahelt välja pistes) ja hoian tempot maas.

Vana õlipuu Ketsemani aias.

Mulle meeldib Vaikne Nädal. See on hetk enne tormi, hingetõmme enne starti, positsioonile asumise aeg. Parandamise ja ülesehituse aeg.

Õlipuu juurele müüritud märk.