Puhkus sujub kenasti, aga väga kiiresti.
Peamiselt vaatan aknast välja, kuid sorteerisin ka pisut asju.
Praegu on Iisraelis paasapühad, kus majja ei tohi jääda mingit kergitatud taignast asju. Usinamad juudid pidavat õues raamatuid lappama - et äkki on keegi lugedes küpsiseid söönud ja sinna on mingit puru vahele jäänud.
Teised viivad nõud keldrisse ja toovad üles spets paasakomplekti või ostavad üldse uued, et paasatoidud ikka puhtad saaksid ja mingi vale asjaga kokku ei puutuks.
Hullem rabamine, kui meil jõulude ajal.
Kuna mina ei ole juut, siis ma ei muretse leivapuru pärast ja kuna ma pole ka õigeusu kiriku liige, ei valmista ma ka mingeid erilisi toite paastuaja lõpetamiseks.
Mõtlen niisama vagasid mõtteid ja tuulutan pead (seda ukse vahelt välja pistes) ja hoian tempot maas.
Vana õlipuu Ketsemani aias.
Mulle meeldib Vaikne Nädal. See on hetk enne tormi, hingetõmme enne starti, positsioonile asumise aeg. Parandamise ja ülesehituse aeg.
Õlipuu juurele müüritud märk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar