Komberdasin valutava seljaga täna oma uue perearsti juurde. Viimati purustas ta mu borrelioosi-kahtlused ja andis suurejooneliselt raamatu harjutustega selja tugevdamiseks.
Ideedest tal puudust ei ole. Ühe hingetõmbega kirjutas ta seekord saatekirja röntgenile, selgitas mulle neuroloogilise ülevaatuse vajadust, üritas anda nimekirja kiropraktikutest ning õpetas harjutust, juhuks kui miski disk on paigast ära (toenglamang valu ulatuses - aitavat selgroogu paika).
See kõik võttis samapalju aega, kui minul perearstikeskuse uste siltide imetlemine, mis torkavad silma teadetega:
AINULT PERSONAALILE!
ja
VEREDE VÕTMINE!
teisipäev, 30. september 2008
esmaspäev, 29. september 2008
Alert: Lisatud kristliku sisuga video!
Heldeke, vaadake vaid seda!
Kinnitan, kui ma olin 16-17, siis oli sama laul Kesk-Eestis absoluutne hitt ja see tundus olevat väga kiire minekuga viis.
Olen seda erinevates tõlgetes kuulnud hiljemgi, kuid pean ütlema, et kuna kõik 9 v umbes nii rida võtavad läbilaumisel aega kuskil pool tundi, siis pole see enam eriti populaarne.
Olid ajad, kui aeg polnud mingi küsimus nimelt.
Alati sai minna hilisema bussiga, hääletades võis koju minna igal ajal ning pikemate kirikulaulude poole peal ei hakanud keegi veel nihelema, oh ei. Mäeltan, kuidas tuldi kohale terveks ööks, et jõuaks kiirustamata kõik ära laulda.
Jajah.
Kinnitan, kui ma olin 16-17, siis oli sama laul Kesk-Eestis absoluutne hitt ja see tundus olevat väga kiire minekuga viis.
Olen seda erinevates tõlgetes kuulnud hiljemgi, kuid pean ütlema, et kuna kõik 9 v umbes nii rida võtavad läbilaumisel aega kuskil pool tundi, siis pole see enam eriti populaarne.
Olid ajad, kui aeg polnud mingi küsimus nimelt.
Alati sai minna hilisema bussiga, hääletades võis koju minna igal ajal ning pikemate kirikulaulude poole peal ei hakanud keegi veel nihelema, oh ei. Mäeltan, kuidas tuldi kohale terveks ööks, et jõuaks kiirustamata kõik ära laulda.
Jajah.
pühapäev, 28. september 2008
Laansalu, Läänemets, Nõmmsalu - teatud tingimustel lähevad sellised nimed väga kergesti segi ja kakkavad moodustma uusi paare eesnimedega nagu Jaak, Jaan, Ants jms.
Hirm kirjutada, lugeda ja kontrollida.
Täna hommikul helistas mulle üks filmiinimene ja mangus, et ma hääletaksin iga päev om aaadressilt vähemalt viis korda nende filmi poolt ühe piimatööstuse lehel.
Ja kui ma seda ei tee, siis sel juhul nemad ka eee hmmm ei võta mind oma filmi, vaat mis!
Kallid inimesed, no ma palun!
Isegi, kui need teised filmid on halvemad ja nende oma kõige kihvtim, siiski ei lähe mulle see mitte üks raas korda!
Kas neid huvitas see, et ma pidin eile linttraktoriga põldu kündma?
Häh!
Hirm kirjutada, lugeda ja kontrollida.
Täna hommikul helistas mulle üks filmiinimene ja mangus, et ma hääletaksin iga päev om aaadressilt vähemalt viis korda nende filmi poolt ühe piimatööstuse lehel.
Ja kui ma seda ei tee, siis sel juhul nemad ka eee hmmm ei võta mind oma filmi, vaat mis!
Kallid inimesed, no ma palun!
Isegi, kui need teised filmid on halvemad ja nende oma kõige kihvtim, siiski ei lähe mulle see mitte üks raas korda!
Kas neid huvitas see, et ma pidin eile linttraktoriga põldu kündma?
Häh!
neljapäev, 25. september 2008
Mõtlesin (tööga seoses) täna käte üle ja küsisin lapselt, kas oleks midagi, mida ta tahaks küsida inimese käest, kes teab kätest kõike (kosmeetik).
Jaa, ütles ta kohe innukalt, küsi ta käest, kuidas käed liiguvad!
Muust.
Täna ostsin RaRast raamatu, kassas oli kaks müüjat. Anna talle see ka, ütles üks ja vehkis mingi kaardiga.
Aga, vaidles teine, raamat maksab ju 248 krooni...
Ah, see kaks krooni nüüd, ütles teine lahkelt ja ikkagi andis mulle selle kaardi, millega saab Viru keskuse neljanda korruse peenikeses kohvikus tasuta kohvi, kui ost on üle 250.
Olin kohe tänulik ja kuna ma kipun selliseid kaarte ära kaotama või nad siis aeguvad enne, kui jõuan kasutamiseni, otsisin ka kohviku üles. Üldiselt ma eksin Virus enamasti ära, aga seekord läks lihtsalt - pidin käima läbi vaid ühe vale korruse, ronima alla ja sõitma pärast majaplaaniga tutvumist samasse kohta liftiga jälle tagasi ja käes ta oligi.
Kohvikul on pikk prantsuse keelne nimi ja seal olid reas üliuhked ja kohevad kuklid, võileivad ja salatid.
Vahtisin innukalt ringi, kuni kohvi tehti. Samal ajal saabus pikakoivaline näitsik, kes mind natuke eemale nügis ja kohe kamandama hakkas. Esmalt nõudis cappuchinot kreembrüleega, siis kroissanti lõhetäidisega ja siis väikese klaasi värskelt pressitud apelsinimahla.
Minust jäi ta veel uusi asju hõikama leti juurde.
Vaevalt olin saanud hakata krabistama uue raamatu lehti, kui selja taha maandus kolmene vanemas keskeas seltskond hoopis põneva jutuga.
- Ma arvan, et kapo on õigetel jälgedel...
- Jah ega nad nii tõsist süüdistust muidu esitaks.
- No jaa, muidu meile pakuti Postimehe kommentaarides ajalooõpetajaks juba Ain Seppikut ja Tiit Vähit ja.
- Ei kui nüüd ikka juba kaitseministeerium soovitas, siis ... ja mis veel: ta elab Sauel!
???
No ei kuulnud täpselt ka kõike.
Kui ma ära tulin, siis nad arutasid kooliekskursiooni ja viimane asi, mis jäi kõrva:
- No Albaanias on üldiselt kerge ööbimiskohti leida ja sealt siis edasi...
Jaa, ütles ta kohe innukalt, küsi ta käest, kuidas käed liiguvad!
Muust.
Täna ostsin RaRast raamatu, kassas oli kaks müüjat. Anna talle see ka, ütles üks ja vehkis mingi kaardiga.
Aga, vaidles teine, raamat maksab ju 248 krooni...
Ah, see kaks krooni nüüd, ütles teine lahkelt ja ikkagi andis mulle selle kaardi, millega saab Viru keskuse neljanda korruse peenikeses kohvikus tasuta kohvi, kui ost on üle 250.
Olin kohe tänulik ja kuna ma kipun selliseid kaarte ära kaotama või nad siis aeguvad enne, kui jõuan kasutamiseni, otsisin ka kohviku üles. Üldiselt ma eksin Virus enamasti ära, aga seekord läks lihtsalt - pidin käima läbi vaid ühe vale korruse, ronima alla ja sõitma pärast majaplaaniga tutvumist samasse kohta liftiga jälle tagasi ja käes ta oligi.
Kohvikul on pikk prantsuse keelne nimi ja seal olid reas üliuhked ja kohevad kuklid, võileivad ja salatid.
Vahtisin innukalt ringi, kuni kohvi tehti. Samal ajal saabus pikakoivaline näitsik, kes mind natuke eemale nügis ja kohe kamandama hakkas. Esmalt nõudis cappuchinot kreembrüleega, siis kroissanti lõhetäidisega ja siis väikese klaasi värskelt pressitud apelsinimahla.
Minust jäi ta veel uusi asju hõikama leti juurde.
Vaevalt olin saanud hakata krabistama uue raamatu lehti, kui selja taha maandus kolmene vanemas keskeas seltskond hoopis põneva jutuga.
- Ma arvan, et kapo on õigetel jälgedel...
- Jah ega nad nii tõsist süüdistust muidu esitaks.
- No jaa, muidu meile pakuti Postimehe kommentaarides ajalooõpetajaks juba Ain Seppikut ja Tiit Vähit ja.
- Ei kui nüüd ikka juba kaitseministeerium soovitas, siis ... ja mis veel: ta elab Sauel!
???
No ei kuulnud täpselt ka kõike.
Kui ma ära tulin, siis nad arutasid kooliekskursiooni ja viimane asi, mis jäi kõrva:
- No Albaanias on üldiselt kerge ööbimiskohti leida ja sealt siis edasi...
kolmapäev, 24. september 2008
Täna sai töökaaslane paki juubelit tähistavast viinavabrikust, kus sees liiter viina ja pudel Vana Tallinnat.
Nii kaua kuni kork maha saadi, oli enamik kollektiivi kuidagi sellest teada saanud ja kohale tormanud.
Laeks sai see, kui üha uute raskuste tõttu päev läbi vaheldumisi vandunud ja halanud kolleeg ütles pärast viina kummutamist kurval häälel: kas see Vana Tallinn on veel kinni... (umbes nagu Karlsson küsiks, et on seal veel tilgakene moosi...)
Joodikutest töökaaslased? Vist siiski mitte. Pigem sai pudelitega kolistades korraks mõtted mujale, sama efekti oleks andnud vist ka saadetis kommivabrikust.
Ma arvan vähemalt nii. Pealegi oli ka minu ära tulles lõviosa jookidest veel järel.
Maailmas on muudki veidrat. Näiteks see lause Cosmopolitanist:
Sa kaebled Eesti ilma üle (kuid salamisi unistad vihmast, et saaksid oma uusi lahedaid kummikuid kanda.)
Nii kaua kuni kork maha saadi, oli enamik kollektiivi kuidagi sellest teada saanud ja kohale tormanud.
Laeks sai see, kui üha uute raskuste tõttu päev läbi vaheldumisi vandunud ja halanud kolleeg ütles pärast viina kummutamist kurval häälel: kas see Vana Tallinn on veel kinni... (umbes nagu Karlsson küsiks, et on seal veel tilgakene moosi...)
Joodikutest töökaaslased? Vist siiski mitte. Pigem sai pudelitega kolistades korraks mõtted mujale, sama efekti oleks andnud vist ka saadetis kommivabrikust.
Ma arvan vähemalt nii. Pealegi oli ka minu ära tulles lõviosa jookidest veel järel.
Maailmas on muudki veidrat. Näiteks see lause Cosmopolitanist:
Sa kaebled Eesti ilma üle (kuid salamisi unistad vihmast, et saaksid oma uusi lahedaid kummikuid kanda.)
pühapäev, 21. september 2008
Ronisime lapsega Tallinna Raekoja torni. Sinna saab peaaegu iga päev ja pilet maksab mõnikümmend krooni. Ronimine oli vastik nagu ikka. Mõned astmed on alatult kõrged ja hirm tuleb peale, kui mõtled nende vana aja inimeste raske elu peale, kes neid astmeid kunagi kulutasid.
Me ronisime ja ronisime ja ronisime.
Kangetel koibadel tuikudes jõudsime torni ja saime seista keset niiske tuule tõmbust ning vaadata lauluväljaku ja Viimsini välja.
Ja Karlssoni maja nägime ka.
Muudest uudistest siis niipalju veel, et käsin pulmas ära. Seal oli karjakaupa meediainimesi.
Üks sugulane ütles möödaminnes: "Noh, räägivad ladusalt, nagu ajakirjanikud ikka. Ja jutust neil puudu ei tule... nagu sulgi..."
Nii et sõbrad - ajakirjanikud oleme ja latatarad pealekauba.
Tellimine:
Postitused (Atom)