Laps sai koolist ülesande: lugeda läbi Eesti autori kirjutatud raamat, mis on ilmunud peale aastat 2000.
Lähimal vaatlusel osutus, et sellist raamatut meil majas pole!
Ilukirjandusest oleks võtta Hargla Melchiori-lood, aga ülejäänu on kõik kas elulood, reisikirjeldused või mingid spetsiifilisemad raamatud nagu näiteks lahingud Velikije Lukis või eestlaste elu tööpataljonis.
Aa, Õnnepalut on ka ja Kivirähki, kuid "Rehepappi" laps alles luges.
Loomulikult ma hindan kõrgelt Timo Palo ägedat raamatut tema polaarmatkast, aga see pole see.
Kui soovida ikkagi, et loetaks midagi sellist, mille on kirjutanud Kirjanik ja mis on ilukirjandus (seega Leelo Tungla "Seltsimees laps" ka ei sobi ja Mihkel Muti "Eesti ümberlõikamine" ka mitte), siis polegi midagi.
Avastades, et valik on nii kesine, sattusin hämmingusse ja hakkasin vaatama aasta lõpus ilmunud raamatusoovitusi, noh, et mida siis välja on toodud meie kirjanikelt. Mitte midagi sobivat ei olnud. Ometi meil on ju vastav erialaliit ja inimesed, kes saavad riigilt palka ja muudkui kirjutavad.
Jaa, raamatuid ilmub, aga need on sellised ... poolprofessionaalsed. Mina tahaksin rikkalikku sõnavara, head dialoogi, ladusat ülesehitust. Seepärast ei sobi ka "Minu..." sari, sest seal tegutsevad ikkagi asjaarmastajad ja kirjutavad nii nagu keegi oskab.
Lapse raamatuvajadus kahvatus lõpuks täitsa minu enda küsimuse kõrval - kas ma ei loe piisavalt või polegi midagi lugeda?
Ja tulemus: ütlesin, et võtku siis Mikita. Et kui mitte muud, siis meeldib see valik ta emakeele õpetajale. Laps asus telefonis guugeldama, kui jõudis sinnani, et Mikita armastab rattaga sõita, oli valik tehtud. Igaks-juhuks küsis õpetajalt üle, kas sobib ja ettearvatult oli reaktsioon tohutu vaimustusepalang. Pole ju paha lõpuks.
Eile ta võttis siis raamatu lahti ja tekkis segadus.
"Et siis nagu mingi konkreetset lugu polegi?"
"Ei."
"Aga ... mida ma siis siit teada saan? Õpetaja alati ju küsib, mida autor teosega mõtles...?"
"Noh... Teoreetiliselt avardab see su mõtlemist."
Ja seda ma ei öelnud, aga kui lugema hakkab, siis räägime ka allikakriitikast.
Teemapüstitusest veel niipalju, et ma olen jõudnud nii kaugele, et mul on ühe raamatu idee peaaegu küps. Nüüd ma mõtisklen veel selle üle, kas ühiskond vajab sellist raamatut. Sest nagu näha, raamatupoed on täis, aina tuleb juurde, aga valik on ikka väike.
pühapäev, 5. veebruar 2017
esmaspäev, 23. jaanuar 2017
Talvine väljasõit teise kohta
Sõitsin täna hommikul kahetiste tunnetega ära Izmirist. Ühelt poolt tahtsin lapse juurde tagasi ja koju ja sooja vett, teisalt... noh, ikka väga huvitavate asjade juhtumise pealt tulin ära.
esmaspäev, 2. jaanuar 2017
Algusest ja lõpust
Ma loodan, et teil tuleb suurepärane aasta!
Tahtsin teha pingerida toredatest filmidest, mida oleme lapsega sel aastal vaadanud, kuid meie arvamused lähevad täiesti lahku. Tema nimetas esimesena "Nüüd sa näed mind 2", "Ben-Hur" ja "Deepwater horizon", aga mina neid ei mainiks üldse.
Minu meelest olid vaadatavad või meeleolukad "The Hacksaw Bridge", see Rowlingi imelike elukate film, samuti see, kus Benedict Cumbercatch mängib arsti ja tal on tore lendav keep. Täpsemalt siis "Fantastilised elukad ja kust neid leida" ja "Doctor Strange". Aa ja siis meeldis mulle veel "Sully", kus Tom Hanks mängib lendurit. See oli päris hea ikka.
Tahtsin teha pingerida toredatest filmidest, mida oleme lapsega sel aastal vaadanud, kuid meie arvamused lähevad täiesti lahku. Tema nimetas esimesena "Nüüd sa näed mind 2", "Ben-Hur" ja "Deepwater horizon", aga mina neid ei mainiks üldse.
Minu meelest olid vaadatavad või meeleolukad "The Hacksaw Bridge", see Rowlingi imelike elukate film, samuti see, kus Benedict Cumbercatch mängib arsti ja tal on tore lendav keep. Täpsemalt siis "Fantastilised elukad ja kust neid leida" ja "Doctor Strange". Aa ja siis meeldis mulle veel "Sully", kus Tom Hanks mängib lendurit. See oli päris hea ikka.
pühapäev, 4. detsember 2016
Suured käpad
Nägin maamaja taga metsas ilvese jälgi!
Jäljed olid väga värsked, sest hommikul tuli veel natuke lund ja need olid tehtud peale seda. Seal liigub üks kitsekari ja nad olid käinud passimas. Kahjuks hämardus ja ma ei saanud täpselt kõike vaadata, aga muidu oli täiesti klassikaline ilvepere rada - algul läks kõik üksteisel jäljes nagu oleks liikunud üks loom.
Siis äkki jäljed hargnesid ja ühest reast sai kaks või kolm, ma täpselt ei näinud, nii pime oli juba.
Siis oli põõsaste vahel pisikeste sammudega tipitud (hiilitud tasakesi) ja tehtud suuri hüppeid. Ilves on ju sprinter nagu kass, teeb saagi peale sööstu ja kui see eest saab, siis pikalt ei jälita.
Ma uurisin, aga verejälgi ei paistnud, kuigi üks koht oli, kus nagu oleks midagi lohistatud. Uh, nii põnev oli!
Läksin hommikul tagasi, aga kahjuks oli lumepihu selged jäljed katnud ja nii selgelt neid enam näha polnud.
Kahjuks korralikku pilti ei saanud. Nendega, mis on, ei hakka siin asja segaseks ajama. Väga äge igatahes! (Isegi huvitavam, kui maaeluminister.)
Jäljed olid väga värsked, sest hommikul tuli veel natuke lund ja need olid tehtud peale seda. Seal liigub üks kitsekari ja nad olid käinud passimas. Kahjuks hämardus ja ma ei saanud täpselt kõike vaadata, aga muidu oli täiesti klassikaline ilvepere rada - algul läks kõik üksteisel jäljes nagu oleks liikunud üks loom.
Siis äkki jäljed hargnesid ja ühest reast sai kaks või kolm, ma täpselt ei näinud, nii pime oli juba.
Siis oli põõsaste vahel pisikeste sammudega tipitud (hiilitud tasakesi) ja tehtud suuri hüppeid. Ilves on ju sprinter nagu kass, teeb saagi peale sööstu ja kui see eest saab, siis pikalt ei jälita.
Ma uurisin, aga verejälgi ei paistnud, kuigi üks koht oli, kus nagu oleks midagi lohistatud. Uh, nii põnev oli!
Läksin hommikul tagasi, aga kahjuks oli lumepihu selged jäljed katnud ja nii selgelt neid enam näha polnud.
Kahjuks korralikku pilti ei saanud. Nendega, mis on, ei hakka siin asja segaseks ajama. Väga äge igatahes! (Isegi huvitavam, kui maaeluminister.)
reede, 2. detsember 2016
Vaat sulle nohuravi
Laps jäi sellesse nõmedasse viirusse, mis praegu ringi käib, kurguvalu, nohu jms. Oli üsna pikalt haige, oma 10 päeva. Mulle tavaliselt need koolist toodud nakkused külge ei hakka, aga seekord hakkas.
Olin just lapsele öelnud, et praegu on tal elus erakordne aeg - kui jääb haigeks, siis ongi kodus haige ja sellest ei juhtu mitte midagi. Nii-et kui ma tundsin kurku paiste minevat ja ninas sügelust, siis ma muidugi ei muutnud oma plaane, mille sees oli üks pikem sõit, sest millal seda siis hiljem teha?
Ostsin kähku apteegi käsimüügist actifedi, sudafedi, goldrexi tablette ja mingeid imemistablette, mis iial aidanud pole. Lisaks neelasin pangekese pärnaõieteed, kombineerituna veel ühe ja teise metsataimega. Jäin üha haigemaks ja sõin üha enam tablette ja tundsin, kuidas pea rõõmsalt suriseb ja asjad on nagu veidi irreaalsed. Ma väga tahtsin seda intervjuud ära teha, aga kuidagi ei passi inimesega suheldes aina lörinal nina nuusata. Tegin ka, kuigi inimene muutus vahepeal kuidagi hägusaks ja see oli alles lisahäda algus.
Viiruse tablettidega kinni toppimine ning samuti liigne kogus pärnaõieteed andis ebameeldiva ja ootamatu tagasilöögi - vererõhk lendas lakke. See on hästi ebameeldiv, sest olen madala vererõhuga toredasti siiani elu ära elanud. Tunda andis see nii, et olin näost punane kui peet, pea kas tuksus või valutas ja suu kuivas. Kui ma naabrilt laenatud randmenõkatsilt nägin numbreid 186/119, siis helistasin perearstile ja avasin netiotsingu. Sealt leidsin, et mõned käivad ringi 200ga ega tee teist nägugi ja teised on 160ga kiirabisse kärutatud.
Minu jaoks kõige rahustavam oli see, et pereõega aegu klapitades jõudsime samast päevast järgmisse ja siis ülejärgmisse - järelikult midagi jubedat ei ole.
Kui vastuvõtule jõudsin, siis oligi kõik juba korras. Sain teada, et kui rõhk on korra üles lennanud, siis ta tuleb väga visalt alla ning eriti visalt alaneb alumine. Ning et ebameeldiv tuksumine kuskil kurgu all tulebki liiga kõrgest alumisest rõhust. See on aga kõrge eriti neil, kes vähem liiguvad.
Ma teinekord olen nohu ravimisega ettevaatlikum.
Olin just lapsele öelnud, et praegu on tal elus erakordne aeg - kui jääb haigeks, siis ongi kodus haige ja sellest ei juhtu mitte midagi. Nii-et kui ma tundsin kurku paiste minevat ja ninas sügelust, siis ma muidugi ei muutnud oma plaane, mille sees oli üks pikem sõit, sest millal seda siis hiljem teha?
Ostsin kähku apteegi käsimüügist actifedi, sudafedi, goldrexi tablette ja mingeid imemistablette, mis iial aidanud pole. Lisaks neelasin pangekese pärnaõieteed, kombineerituna veel ühe ja teise metsataimega. Jäin üha haigemaks ja sõin üha enam tablette ja tundsin, kuidas pea rõõmsalt suriseb ja asjad on nagu veidi irreaalsed. Ma väga tahtsin seda intervjuud ära teha, aga kuidagi ei passi inimesega suheldes aina lörinal nina nuusata. Tegin ka, kuigi inimene muutus vahepeal kuidagi hägusaks ja see oli alles lisahäda algus.
Viiruse tablettidega kinni toppimine ning samuti liigne kogus pärnaõieteed andis ebameeldiva ja ootamatu tagasilöögi - vererõhk lendas lakke. See on hästi ebameeldiv, sest olen madala vererõhuga toredasti siiani elu ära elanud. Tunda andis see nii, et olin näost punane kui peet, pea kas tuksus või valutas ja suu kuivas. Kui ma naabrilt laenatud randmenõkatsilt nägin numbreid 186/119, siis helistasin perearstile ja avasin netiotsingu. Sealt leidsin, et mõned käivad ringi 200ga ega tee teist nägugi ja teised on 160ga kiirabisse kärutatud.
Minu jaoks kõige rahustavam oli see, et pereõega aegu klapitades jõudsime samast päevast järgmisse ja siis ülejärgmisse - järelikult midagi jubedat ei ole.
Kui vastuvõtule jõudsin, siis oligi kõik juba korras. Sain teada, et kui rõhk on korra üles lennanud, siis ta tuleb väga visalt alla ning eriti visalt alaneb alumine. Ning et ebameeldiv tuksumine kuskil kurgu all tulebki liiga kõrgest alumisest rõhust. See on aga kõrge eriti neil, kes vähem liiguvad.
Ma teinekord olen nohu ravimisega ettevaatlikum.
laupäev, 26. november 2016
Midagi meeldivat
Teravama silmaga teadlikud isikud nagu näiteks mu poeg, märkavad kohe ka Erebori võtit, mis on selge viide läheduses asuvatele päkapikkudele, kääbikutele ja haldjatele.
Valmistume aastalõpuks ning see on üks neid asju, mis sel ajal lehte läheb - sööming, mis teeks au igale kääbikuperele.
Ma ise olen väga rahul, niisugusse seltskonda ei satu tihti ja loodan, et ka lehelugejad üllatuvad rõõmsas äratundmises, sest selliseid lugusid pole lehtedes just ülearu palju. Õnneks nüüd on üks tulemas ja kuigi panen selle ise kokku, ootan ärevalt ja tahaks juba lugeda.
Puha paljad
Muutume järjest põhjamaisemaks, kus kõik püüavad kõigist võrdsuses ette saada. Varsti ei saa lõunapoolsemad riigid, kus on kulupeade kummardamine ja ametnike austamine endiselt oluline, meist üldse enam aru.
Aga mis parata, autoriteete tõesti napib. Mul poleks midagi selle vastu, et kõrgetele riigitegelastele austuse ja usaldusega otsa vaadata, aga tõde on see, et nad on ju samasugused luust ja lihast inimesed nagu kõik teisedki.
Mõned neist on küll keskmisest taibukamad, laiema haardega ja haritumad. See siiski ei näi päästvat kinnijooksmisest. Nii-et kui istud ühe sellisega vastakuti ja näed, et tal on vesi ahjus ja meeleheide käega katsuda ja ta lihtsalt ei taha oma ametist loobuda, siis on kohe päris kahju ja usaldust ei ole ka kuskilt võtta. Mingist erilisest austamisest pole juttugi ja ma tegelikult ei saagi aru, miks mu isa autogramme kogub, eriti poliitikute omasid - nende saavutused on enamasti väikesed ja kohta suudavad täita tänu adekvaatsetele nõunikele. Kõik pole isegi nii arukad, et nõu kuulda võtta.
Argisus vaatab kõikjalt vastu, ka uus president on kohutavalt argine ja jätab sealjuures mulje, et tal on nii palju tööd, et vaevu on üldse aega midagi teha.
Võiks vahelduseks olla ju ka mõni selline riigitegelane, keda vaadates hingad kergendatult, tunned soovi teietada ning ruttad pärast valgustuslikku kohtumist kirikusse panema tänuküünalt.
Loota ju ikka võib.
Aga mis parata, autoriteete tõesti napib. Mul poleks midagi selle vastu, et kõrgetele riigitegelastele austuse ja usaldusega otsa vaadata, aga tõde on see, et nad on ju samasugused luust ja lihast inimesed nagu kõik teisedki.
Mõned neist on küll keskmisest taibukamad, laiema haardega ja haritumad. See siiski ei näi päästvat kinnijooksmisest. Nii-et kui istud ühe sellisega vastakuti ja näed, et tal on vesi ahjus ja meeleheide käega katsuda ja ta lihtsalt ei taha oma ametist loobuda, siis on kohe päris kahju ja usaldust ei ole ka kuskilt võtta. Mingist erilisest austamisest pole juttugi ja ma tegelikult ei saagi aru, miks mu isa autogramme kogub, eriti poliitikute omasid - nende saavutused on enamasti väikesed ja kohta suudavad täita tänu adekvaatsetele nõunikele. Kõik pole isegi nii arukad, et nõu kuulda võtta.
Argisus vaatab kõikjalt vastu, ka uus president on kohutavalt argine ja jätab sealjuures mulje, et tal on nii palju tööd, et vaevu on üldse aega midagi teha.
Võiks vahelduseks olla ju ka mõni selline riigitegelane, keda vaadates hingad kergendatult, tunned soovi teietada ning ruttad pärast valgustuslikku kohtumist kirikusse panema tänuküünalt.
Loota ju ikka võib.
Tellimine:
Postitused (Atom)