Puhastasin diktofoni. Seal oli veel üks üsna vana salvestus, mida ma polnud siiani tahtnud kustutada. Asi puudutab üht maakondlikku naljapäeva, kuhu tullakse seitsme maa ja mere tagant, mehed riietuvad naisteks, naised neiudeks, vahepeal pannakse selga lasteriided ja kilgatakse.
Kuidagi olin sel korral saanud hoiduda sinna minekust, aga fotograaf käis ja loo pidin tegema. Ürituse organisaator otsis tulemusi, peast oskas öelda ainult publiku lemmiku. Aja kokkuhoiu mõttes otsustasin talle ära helistada ja küsida muljeid ja seda, millest seekordne omakirjutatud tükk ka rääkis (tegemist on väga produktiivse vanaprouaga). Noh nii lõigu ulatuses infot.
Jutu jooksul jookseb mul mõte kokku, higi tuleb laubale ja tekib tunne, et see kõik ei lõpe iial. Tema läheb reipamaks ja reipamaks, tõmbab endale midagi kaela ja räägib, kuidas teha head naljanäidendit. Lõpuks küsib, miks ma küsin ... kas tahan midagi kirjutada.
(Mitte-ajakirjanikele: See on klassikaline küsimus, enamasti inimesed millegipärast arvavadki, et ajakirjanik helistab isikliku põletava uudishimu tõttu. Lõigust on kustutatud helistaja nimi ja tutvustus, aga alguses ma selgitasin talle aeglaselt ja põhjalikult, kes ma olen, kust ma olen ja mida ma tahan. A jõuab siis inimene kõike meeles pidada!)
pühapäev, 7. detsember 2008
kolmapäev, 3. detsember 2008
Sinine
Mõningate ehituslike laienduste tõttu on juhtunud nii, et mul on üks tuba, mille sein on laotud silikaadist ja mis varem oli üldse maja välissein.
Olen olnud seda vaadates murest murtud ja täielikus ideedekriisis. Nüüd mõtlesin, et värvin seina alustuseks üle ja siis mõtlen edasi.
Värvid on koht, kus ma tunnen end kohutavalt ebakindlalt. Kunagi ei või kindel olla, mis valitud värv purgist pääsedes teeb, kas paneb kapates minema ja mõjub jubedalt või on liiga laialivalguv ja ärritav.
Millegipärast näis mulle, et toa servadesse jääv silikaat võiks olla sinine ja tegin täna sellega ka algust.
Hirm ikka läbib noolena mu rinda, tuli meelde üks Betti Alveri rida, kui mittetilkuv värv mul käsi mööda alla sirises.
Noh, ma ei oska öelda. Suvepäeva mereline briis? Pigem midagi seoses tindipoti ja reeturlikult lahti läinud korgiga.
Ehk oleks pidanud valima alati klassikalise musta? Must lagi on meie toal jne.
Kavatsesin panna sinise kõrvale midagi oranži või kollast, aga praegu paistab, et sinna sobiks rohkem mingi terrakota hoopis.
Uff, masendav. Taaskord meenutan kunstnik Riho Hütti Rakverest, kes võõpas oma maja üle 17 erineva värviga ja see kõik näeb välja täiesti OK.
Tõesti, respect.
Olen olnud seda vaadates murest murtud ja täielikus ideedekriisis. Nüüd mõtlesin, et värvin seina alustuseks üle ja siis mõtlen edasi.
Värvid on koht, kus ma tunnen end kohutavalt ebakindlalt. Kunagi ei või kindel olla, mis valitud värv purgist pääsedes teeb, kas paneb kapates minema ja mõjub jubedalt või on liiga laialivalguv ja ärritav.
Millegipärast näis mulle, et toa servadesse jääv silikaat võiks olla sinine ja tegin täna sellega ka algust.
Hirm ikka läbib noolena mu rinda, tuli meelde üks Betti Alveri rida, kui mittetilkuv värv mul käsi mööda alla sirises.
Noh, ma ei oska öelda. Suvepäeva mereline briis? Pigem midagi seoses tindipoti ja reeturlikult lahti läinud korgiga.
Ehk oleks pidanud valima alati klassikalise musta? Must lagi on meie toal jne.
Kavatsesin panna sinise kõrvale midagi oranži või kollast, aga praegu paistab, et sinna sobiks rohkem mingi terrakota hoopis.
Uff, masendav. Taaskord meenutan kunstnik Riho Hütti Rakverest, kes võõpas oma maja üle 17 erineva värviga ja see kõik näeb välja täiesti OK.
Tõesti, respect.
pühapäev, 30. november 2008
Kentsakas lugu minu vennast (viisil Viisk läks Tartust...)
Lugu tuli jutuks eile ja iseloomustab hästi mõningate inimeste ettevõtlikku ja reibast meelelaadi, samuti ajuti esinevaid haake mõtlemises.
Varateismeline vend asus teele tädi juurde, ta pidi sõitma bussiga Imaverest Võhmasse (20 km) ja minema mõni km edasi Villeverre.
No Võhmas magas ta nagu puhta südame ja hea unega isik ikka ja ärkas 6 - 7 km eemal Olustveres. Milleks rabistada, parem sõita edasi Viljandisse (Imaverest 50 km) otsustas ta jalamaid. Varasemast oli tal meeles, et sama buss sõidab peagi edasi Kilingi-Nõmmele (Viljandist 50 km), kus elas pere kahe meie-ealise tütrega, kellega tollal suhtlesime.
Tõesti, kui buss on kohe minemas, miks mitte edasi sõita?
Bussijaama kõrval olevast poest ostis nooruk kaasa kaks pudelit soodsalt müügilolevat lastešampust ja teel ta oligi. (See oli ikkagi sotsialismiaeg, eks ole, kui midagi müügil näed, osta kohe ja rohkem!)
Õhtul ei jõudnud pereisa ootamatu külalise üle küllalt nalja visata ("Nii-et tuled korraga kahele tytrele kosja, kaks pudelit ikka kaasas....) ja järgmisel hommikul kl 6 löödi rändur maast lahti, pakiti autosse ja viidi koju tagasi.
Teate, aeg oli ka selline - busse käis üsna tihedalt, piletid olid taskukohased ja ma ise olin ka alailma kuhugi teel.
Samuti võis iga kell juhtuda, et koju astus sisse mõni sugulane, kes oli üleüldisel tuttavate külastustuuril, vestles veidi ja kihtuas järgmise bussiga edasi. Vahel anti nendest külastustest eelnevalt kirja teel teada, vahel jõudis kiri kohale peale külaskäiku.
Seda va Viljandi bussijaama mäletan vägagi hästi, kui pisike olin, siis tassis vanaisa mind endaga sealtkaudu kuhugi kaasa, sellest mäletan, et kesklinnas asusid õlleautomaadid, lapsed said sealt vist kalja ka, aga see polnud probleem, vanaisaga käies olin nagunii alati kõrini kõikvõimaliku magusa sees ja võisin väikse peatuse üsna kehvalt lõhnavate õlleautomaatide juures ära kannatada küll.
Vanematega Viljandist läbi sõites jõudsime heal juhul ainult bussijaama gaseeritud vee automaadini ja igakord ei saanud sealt isegi mitte kolmekopikalist siirupiga magusat jooki, vaid kopikalist gaseeritud vett (automaadi juures oli alati üks klaasist klaas, mida kasutasid kõik, kes juua tahtsid).
Aga selle Kilingi-Nõmmega oli veel nii, et vahel me jäime vennaga sellest bussist maha, mis sinna edasi läks ja siis hüppasime pead kaotamata teisele liikurvahendile ja põrutasime Mustlasse, kus vanaemal oli vanast ajast korter ja võti kuskil mati või poti all.
Kord saime seal ettevõtlikult ahju küttes vingumürgituse, hirmsa pearingluse, peavalu ja tasakaalukaotusega ning taaskord lõppes meie reis nii, et keegi pidi meile autoga järele tulema.
Noh, see polnud muidugi niiii lihtne, telefone ju polnud - mina kihutasin varavalges esimese bussiga kodu poole minema, end kehvemini tundev vend jäi pikutama ja naabrinaisega vestlema.
Umbes kl 9 hommikul üllatasin vanemaid teatega, hoi, me polegi 100 km eemal Kilingi-Nõmmes mõnusalt külas, vaid Mustlas vingumürgitusse suremas.
See oli päris karm küll, teate, katsuge ise käia, kui kogu aeg pikali kukute!
Aga midagi hullu ei juhtunud, ainult vend pidas vajalikuks hiljem selle juhtumi meeldetuletamisel lisada, et vingumürgitusega kaasneb püsiv ajukahjustus.
Varateismeline vend asus teele tädi juurde, ta pidi sõitma bussiga Imaverest Võhmasse (20 km) ja minema mõni km edasi Villeverre.
No Võhmas magas ta nagu puhta südame ja hea unega isik ikka ja ärkas 6 - 7 km eemal Olustveres. Milleks rabistada, parem sõita edasi Viljandisse (Imaverest 50 km) otsustas ta jalamaid. Varasemast oli tal meeles, et sama buss sõidab peagi edasi Kilingi-Nõmmele (Viljandist 50 km), kus elas pere kahe meie-ealise tütrega, kellega tollal suhtlesime.
Tõesti, kui buss on kohe minemas, miks mitte edasi sõita?
Bussijaama kõrval olevast poest ostis nooruk kaasa kaks pudelit soodsalt müügilolevat lastešampust ja teel ta oligi. (See oli ikkagi sotsialismiaeg, eks ole, kui midagi müügil näed, osta kohe ja rohkem!)
Õhtul ei jõudnud pereisa ootamatu külalise üle küllalt nalja visata ("Nii-et tuled korraga kahele tytrele kosja, kaks pudelit ikka kaasas....) ja järgmisel hommikul kl 6 löödi rändur maast lahti, pakiti autosse ja viidi koju tagasi.
Teate, aeg oli ka selline - busse käis üsna tihedalt, piletid olid taskukohased ja ma ise olin ka alailma kuhugi teel.
Samuti võis iga kell juhtuda, et koju astus sisse mõni sugulane, kes oli üleüldisel tuttavate külastustuuril, vestles veidi ja kihtuas järgmise bussiga edasi. Vahel anti nendest külastustest eelnevalt kirja teel teada, vahel jõudis kiri kohale peale külaskäiku.
Seda va Viljandi bussijaama mäletan vägagi hästi, kui pisike olin, siis tassis vanaisa mind endaga sealtkaudu kuhugi kaasa, sellest mäletan, et kesklinnas asusid õlleautomaadid, lapsed said sealt vist kalja ka, aga see polnud probleem, vanaisaga käies olin nagunii alati kõrini kõikvõimaliku magusa sees ja võisin väikse peatuse üsna kehvalt lõhnavate õlleautomaatide juures ära kannatada küll.
Vanematega Viljandist läbi sõites jõudsime heal juhul ainult bussijaama gaseeritud vee automaadini ja igakord ei saanud sealt isegi mitte kolmekopikalist siirupiga magusat jooki, vaid kopikalist gaseeritud vett (automaadi juures oli alati üks klaasist klaas, mida kasutasid kõik, kes juua tahtsid).
Aga selle Kilingi-Nõmmega oli veel nii, et vahel me jäime vennaga sellest bussist maha, mis sinna edasi läks ja siis hüppasime pead kaotamata teisele liikurvahendile ja põrutasime Mustlasse, kus vanaemal oli vanast ajast korter ja võti kuskil mati või poti all.
Kord saime seal ettevõtlikult ahju küttes vingumürgituse, hirmsa pearingluse, peavalu ja tasakaalukaotusega ning taaskord lõppes meie reis nii, et keegi pidi meile autoga järele tulema.
Noh, see polnud muidugi niiii lihtne, telefone ju polnud - mina kihutasin varavalges esimese bussiga kodu poole minema, end kehvemini tundev vend jäi pikutama ja naabrinaisega vestlema.
Umbes kl 9 hommikul üllatasin vanemaid teatega, hoi, me polegi 100 km eemal Kilingi-Nõmmes mõnusalt külas, vaid Mustlas vingumürgitusse suremas.
See oli päris karm küll, teate, katsuge ise käia, kui kogu aeg pikali kukute!
Aga midagi hullu ei juhtunud, ainult vend pidas vajalikuks hiljem selle juhtumi meeldetuletamisel lisada, et vingumürgitusega kaasneb püsiv ajukahjustus.
neljapäev, 27. november 2008
Helistas kurvahäälne naine, kes soovis, et me tema pildi oma netiküljelt maha võtaks.
Võtsin koduka ette.
"Vabandust, mis loo juures see pilt on?"
"Tütar lõi oma nime google pildiotsingusse ja sealt tuli välja, et teie lehes on tema pilt. Võtke maha!"
Lõin kah tüdruku nime sisse, oligi pilt: pereettevõte - ema, isa, teismeline laps mingi tikand käes.
Aastast 2004.
Olin keeletu. Nägin vaimusilmas, kuidas igavlev noor oma nime taob erinevatesse otsingumootoritesse, loeb ahnelt, märkab pilti ja ostustab kohe, et - vot, mina ei taha seda siia! Endal on reitis kindlasti mitu kontot uhkete galeriidega.
Nämmutasin midagi torru.
"Meil oli raske lahutus, ta ei taha, et see pilt seal oleks," ajas naine oma.
"Kuidas me saaks lehte teha, kui me asju niimoodi maha võtaks?" küsisin natuke tobedalt.
"On see raske seda pilti maha võtta," küsis tema.
Noh raske just mitte, aga põhjendatud ka nagu mitte...
Sest tõesti - kuhu me niimoodi jõuaks?
(NB! Ülalolev on retooriline küsimus, vastata EI OLE vaja!)
Pilti ma maha ei võtnud.
Aga saan hästi aru teles töötavast kolleegist, kes unistab ajast, mil ta on vana ja nõder ning saab omakorda sisustada aega toimetusi mööda käies.
("Ja kui nad mind enam sisse ei lase, siis ma tulen vara hommikul ja ootan ära postiljoni, temale nad peavad ukse lahti tegema!")
Võtsin koduka ette.
"Vabandust, mis loo juures see pilt on?"
"Tütar lõi oma nime google pildiotsingusse ja sealt tuli välja, et teie lehes on tema pilt. Võtke maha!"
Lõin kah tüdruku nime sisse, oligi pilt: pereettevõte - ema, isa, teismeline laps mingi tikand käes.
Aastast 2004.
Olin keeletu. Nägin vaimusilmas, kuidas igavlev noor oma nime taob erinevatesse otsingumootoritesse, loeb ahnelt, märkab pilti ja ostustab kohe, et - vot, mina ei taha seda siia! Endal on reitis kindlasti mitu kontot uhkete galeriidega.
Nämmutasin midagi torru.
"Meil oli raske lahutus, ta ei taha, et see pilt seal oleks," ajas naine oma.
"Kuidas me saaks lehte teha, kui me asju niimoodi maha võtaks?" küsisin natuke tobedalt.
"On see raske seda pilti maha võtta," küsis tema.
Noh raske just mitte, aga põhjendatud ka nagu mitte...
Sest tõesti - kuhu me niimoodi jõuaks?
(NB! Ülalolev on retooriline küsimus, vastata EI OLE vaja!)
Pilti ma maha ei võtnud.
Aga saan hästi aru teles töötavast kolleegist, kes unistab ajast, mil ta on vana ja nõder ning saab omakorda sisustada aega toimetusi mööda käies.
("Ja kui nad mind enam sisse ei lase, siis ma tulen vara hommikul ja ootan ära postiljoni, temale nad peavad ukse lahti tegema!")
esmaspäev, 24. november 2008
Eilne hea tuju lumest on möödanik - täna hommikul sõitsin 1Aga Viimsist kesklinna natuke vähem, kui KAKS TUNDI.
Rahvast täis buss nõgistas lumevaaludel, pidurdas ja kiirendas. Umbes Pirital oli seljavalu käes ja iga minut edasi puhas piin.
Ma kirjutaksin sellest, kuid ei suuda mõelda. Isegi randmed justkui valutavad.
Lähen ja otsin kellegi, kelle kõrva ääres oiata.
Rahvast täis buss nõgistas lumevaaludel, pidurdas ja kiirendas. Umbes Pirital oli seljavalu käes ja iga minut edasi puhas piin.
Ma kirjutaksin sellest, kuid ei suuda mõelda. Isegi randmed justkui valutavad.
Lähen ja otsin kellegi, kelle kõrva ääres oiata.
pühapäev, 23. november 2008
Kuulan Klassikaraadiost saadet Vello Salo muusikaeelistustest. Selgub, et Püha Brigitta ei tahtnud kirikusse orelit - laulgu õed ise!
No mina ei tea.
Küllap laulis Brigitta ise nagu ööbik. Aga mis saanuks siis, kui seal oleks olnud rohkem selliseid inimesi nagu mina? Pikad palad nimega "Silencium!"?
Ah soo - kui austet blogilugejatel on kellelgi olemas Ernesaksa "Kutse", siis võiks endast märku anda.
Väljas tormab. Hea, et Karl oma lumememmele ettenägelikult kindluse ümber ehitas.
No mina ei tea.
Küllap laulis Brigitta ise nagu ööbik. Aga mis saanuks siis, kui seal oleks olnud rohkem selliseid inimesi nagu mina? Pikad palad nimega "Silencium!"?
Ah soo - kui austet blogilugejatel on kellelgi olemas Ernesaksa "Kutse", siis võiks endast märku anda.
Väljas tormab. Hea, et Karl oma lumememmele ettenägelikult kindluse ümber ehitas.
laupäev, 22. november 2008
Üritus: kahepäevane EL-i rahade jaotamise teemaline seminar Ida-Virumaal.
Osalised: Ametnikud ja ajakirjanikud.
Peamised sihtkohad: Prügimäed.
Kui ajakirjanikke on ametnikega võrdselt, siis ajakirjanikud tunneb ära kõvema hääle järgi.
Veel tunneb nad ära selle järgi, et aeg-ajalt hüüatab keegi neist midagi sellist, et: Ajakirjanikud oskavad nii hästi võõrastega sulanduda! Või Ajakirjanike naljad on parimad!
Siis on veel nii, et ametnikud räägivad tasakesi ja intensiivselt omavahel, aga ajakirjanikud on juba avastanud saunast kaetud laua, ajanud midagi maha ja püüavad seal end üle üksteise kuuldavaks karjuda, sest igaühe jutt on kõige huvitavam ja kõigil on midagi öelda, sest kes poleks puutunud lugu tehes kokku N. ministeeriumiga, käinud siin v seal prügimäel, tootmishoones, lasteasutuses, suhelnud nii selle, teise kui kolmandaga...
Aga siis kui kogenud reporter räägib sellest, et ajakirjanikud on ainsad, kes julgevad pidulikel üritustel ära süüa ka laual toidu vahel olevad kaunistused, jäävad ka ametnikud kuulama.
(Noh, olgem ausad, viimati ühes kohas need pehme juustu vahele maitsekalt pandud värsked maasikad, mida keegi võtta ei söandanud... noh need olid pisut vesised, kuid muidu päris head küll.)
Väärt on ka hetked, mil P. ajakirjanik istub ja osutab seisvale Ä. ajakirjanikult suunaga samuti seisvale EPL-i ajakirjanikule: Nagu kirjutas teie leht, siis teil sel aastal jõulupidu ei tule... Ja hetk peale seletamist osutab ta vastupidises sunnas: Ja nagu kirjutas teie leht, siis teil läheb viimasel ajal majanduslikult eriti kehvasti...
Aga mitte sellest ei tahtnud ma ... Kõik toimetuste insided muutusid tühiseks hetkel, kui selgus, et minu vastas istuv meediakommunikatsiooni magister ja ühtlasi verivärske kommunikatsioonijuht on alati oma hinges tundnud end .... Patriitsina!
Ja tema kõrval istuv äsja loodusajakirja tööle asunud noorhärra oli hiljuti peol, kus valmistati Dibbleri pirukaid!
Ja nad teadsid Robert Asprini rohelist paharetti!
Aga nad ei mõistnud, kuidas võib keegi tunda end ajuti nagu vana hea Nanny Ogg, kuigi nad muidugi olid lugenud kokaraamatut...
(Muuseas mulle meenub sealt banaaniretsept a la raamatukoguhoidja. See kõlas nii:
Take one banana!)
Me leppisime kokku, et kohtume magistri juures pärast aastavahetust, kui tema boyfriendi vanemad on saatnud Bulgaariast kohale iga-aastase tavalise koguse kohalikku samakat.
Ma ütlen, see kohtumine oli väärt oma kaalu KLUDIS!
Osalised: Ametnikud ja ajakirjanikud.
Peamised sihtkohad: Prügimäed.
Kui ajakirjanikke on ametnikega võrdselt, siis ajakirjanikud tunneb ära kõvema hääle järgi.
Veel tunneb nad ära selle järgi, et aeg-ajalt hüüatab keegi neist midagi sellist, et: Ajakirjanikud oskavad nii hästi võõrastega sulanduda! Või Ajakirjanike naljad on parimad!
Siis on veel nii, et ametnikud räägivad tasakesi ja intensiivselt omavahel, aga ajakirjanikud on juba avastanud saunast kaetud laua, ajanud midagi maha ja püüavad seal end üle üksteise kuuldavaks karjuda, sest igaühe jutt on kõige huvitavam ja kõigil on midagi öelda, sest kes poleks puutunud lugu tehes kokku N. ministeeriumiga, käinud siin v seal prügimäel, tootmishoones, lasteasutuses, suhelnud nii selle, teise kui kolmandaga...
Aga siis kui kogenud reporter räägib sellest, et ajakirjanikud on ainsad, kes julgevad pidulikel üritustel ära süüa ka laual toidu vahel olevad kaunistused, jäävad ka ametnikud kuulama.
(Noh, olgem ausad, viimati ühes kohas need pehme juustu vahele maitsekalt pandud värsked maasikad, mida keegi võtta ei söandanud... noh need olid pisut vesised, kuid muidu päris head küll.)
Väärt on ka hetked, mil P. ajakirjanik istub ja osutab seisvale Ä. ajakirjanikult suunaga samuti seisvale EPL-i ajakirjanikule: Nagu kirjutas teie leht, siis teil sel aastal jõulupidu ei tule... Ja hetk peale seletamist osutab ta vastupidises sunnas: Ja nagu kirjutas teie leht, siis teil läheb viimasel ajal majanduslikult eriti kehvasti...
Aga mitte sellest ei tahtnud ma ... Kõik toimetuste insided muutusid tühiseks hetkel, kui selgus, et minu vastas istuv meediakommunikatsiooni magister ja ühtlasi verivärske kommunikatsioonijuht on alati oma hinges tundnud end .... Patriitsina!
Ja tema kõrval istuv äsja loodusajakirja tööle asunud noorhärra oli hiljuti peol, kus valmistati Dibbleri pirukaid!
Ja nad teadsid Robert Asprini rohelist paharetti!
Aga nad ei mõistnud, kuidas võib keegi tunda end ajuti nagu vana hea Nanny Ogg, kuigi nad muidugi olid lugenud kokaraamatut...
(Muuseas mulle meenub sealt banaaniretsept a la raamatukoguhoidja. See kõlas nii:
Take one banana!)
Me leppisime kokku, et kohtume magistri juures pärast aastavahetust, kui tema boyfriendi vanemad on saatnud Bulgaariast kohale iga-aastase tavalise koguse kohalikku samakat.
Ma ütlen, see kohtumine oli väärt oma kaalu KLUDIS!
Tellimine:
Postitused (Atom)