Moodne mänguasi vol 2

Asjad on arenenud siis nii, et saurusepoeg koorus õnnelikult munast. Koored on ära võetud ja pandud igaveseks säilitamiseks kuhugi kõrvale. Sauruse nimi on Bronto ja praegu ta kasvab oma veekruusis.

91. kilomeeter

Olen ikka tahtnud kinni pidada ja panna ka ühe küünla eelmisel laupäeval juhtunud õnnetuse paigale. Kahte inimest sellest õnnetusest ma tean. Teise kahega seob mind see, et ka mina sõidan žigulliga. (Ja hoian ka ikka paremale tee serva, sest mis teha kiiruses teiste autodega samal tasemel ei ole ju.)
Ma olen lugenud noore ralliässa sõprade kommentaare. Mis on kaitsvad. Ja ma olen mõelnud, millised oleksid needsamad kommentaarid sel juhul, kui noor äss oleks olnud selles õnnetuses mitte põhjus vaid ohver.
Ma mõtlen sellele asjale eelkõige seepärast, et juba natuke üle kahe aasta sõidan ma ise sel samal Tln – Tartu mnt-l peaaegu iga päev ja ei möödu nädalat, mil ma ei näeks jaburaid möödasõite, imelikke pöördeid või ilmselgelt arutuid isikuid juhiroolis.
Ja näen ka õnnetusi. Kõige selgemini on mul meeles õnnetus, kus napi juhikogemusega naine sõitis Paia risti lähedal liiga suure kiiruse tõttu kurvist välja ja selles õnnetuses hukkus teismeline poiss. Kui mina mööda sõitsin, siis oli ta autost väja tõmmatud, aga muidugi liiga hilja – kui pool pead on läinud, siis plaaster ja lohutamine ei aita. Pärast nägin politseifotolt auto verist tagaratast ja see on mul siiani selgelt meeles.
Aga mis ma tahtsin öelda – nii kui võimalust saan, panen ka sinna 91-le kilomeetrile ühe väikse küünla.

Kuidas ma last kasvatasin

Kuna Karl on viimasel ajal väga valima ja pirtsutama hakanud süües, siis täna leidsin, et ta võiks siiski ära süüa supi, milles olevaid herneid, porgandeid ja liha ta eraldi vabalt mugib. Rääkisin talle nälgivatest lastest ja puha, aga ta on väga kindel, kui ei on kord öeldud.
Nii et see asi venis nii tunni pikkuseks seal laua taga. Vahepeal algasid AK kuuesed uudised ja sealt tuli Olev Kengi klipp Kersti ja Arvo Sarapuust, kes Arvo kuluhüvitise eest lasteaia lastele kommi viisid. Noh, ma siis ütlesin Karlile, et kui ta suppi ära ei söö, siis tulevad onu Arvo ja tädi Kersti ja kallistavad teda.
Ja ta hakkas nutma! Tõesõna! Istus suu kõver ja silmad pisaraid täis nagu hunnik õnnetust, lusikas püsti peos.
Jah, ma saan nüüd ise küll aru, eks see olnud väiksele lapsele ikka liig ka. Ta nägi ka ju telekast seda uudist. Teinekord katsun enne ikka heaga.
Aga ärge murtsege, praegu on kõik hirmus unustatud. Karl sai loa otsida välja elektrilised vilkuvad jõulutuled ja kaunistab nendega praegu rõõmsameelselt oma voodit.
Ma ei hakka ka keelama.

Moodne mänguasi paljuneb ise

Täna tõi hoolitsev vanaema Karlile sellise dinosauruse muna, mis näeb üks ühele välja nagu kanamuna. Kui see vette panna, siis 12 - 24 tunni pärast hakkab koor pragunema ja munast tuleb välja väike saurus. Kui seda pisikest elukat vees edasi hoida, siis hakkab ta instruktsiooni teatel paisuma ja muutub iga päevaga suuremaks.
Me palusime esialgu lapsel muna karpi jätta ja proovida seda alles nädalavahetusel, et me saaks siis kohe valmis olla, juhuks kui see mänguasi pärast koorumist ja kasvamist ise kohe munele hakkab.
Saab siis näha.

Küll need vaesed inimesed on tüütud!

Niimoodi ütles üks vaene inimene ühes näidendis, kes lootis kohe rikkaks saada. Aga päriselt ka, raske on elada vaeses riigis, mis pole nagu päris vaene ka.

Olime töökaaslastega nädalavahetusel Saaremaal sanatooriumis ja kuna see oli juba teine kord, siis seda võis ette teada, et naeratamine seal suurt hinna sisse ei käi teeninduse poolelt. Olgu. Ärgu siis naeratagu. Aga jube õhuke on see piir, kustmaalt teenindaja pole enam viisakas, vaid hakkab nähvama ja siis pole enam kaugel sõnelus. Viimane sõnelev suhtlus toimus vahetult enne äratulekut ja puudutas võimalust saada kangemat teed. Kui seda nagunii kannus pakutakse, siis võiks olla ju erinevad hinnad erineva kangusega teele, kohvi on ju mitut sorti kangusega, miks siis mitte tee? Ma maksaksin hea meelega natuke rohkem, kas või juba sellepärast, et mitte kuulda meeleheitel letiteenindajat rääkimas karvapealt arvel olevatest teegrammidest.

Muus osas oli sanatoorium all right. Sain käia mudavannis, mis oli äge ja siiani tuleb ühest kõrvast muda, kuigi täna ma sellega juba kuulen. Mudavanni tädi ei osanud mulle küll mudast suuremat midagi rääkida, ütles suhteliselt pepsilt, et ta ei tea midagi, kuna ei saa seda endale lubada.

Hiljem ta natuke leebus ja tunnistas, et see mudavärk talle nagunii ei meeldi ja ta käib parema meelega miski peene nimega survedušši all. Ta isegi vedas mu kättpidi sinna ruumi kohale, see oli täpselt selline nagu filmis Mehed ei nuta, kus vaest Ervin Abelit tugevate veejugadega pritsiti. Tänan väga, parem siis juba soe muda.

Lisan pildi ülitrööstitust Järvamaa haiglast, kus viimati keeldus vereproovi võtja mulle plaastrit andmast. Tema nägemuses oleksin ma pidanud istuma kurvas koridoris ebamugaval pingil, kuni verd süstlakohast enam ei immitse, aga mul polnud enam sugugi aega. Kui proovisin seda seletada, sai ta vihaseks. "Ma ütlesin! Istuge! Ukse taga ja hoidke näppu vatil peal," pahandas ta. Ma pahandasin ka, aga kuna seletamine oli slegelt mõttetu siis läksin vaikselt ja vihaselt ära.

Panen juurde kurbliku pildi Järvamaa haiglast ega hakka enam rääkima seda, kuidas arst ja õde olid suutnud tänaseks nädala eest tehtud vereproovi analüüsi vastused ära kaotada.

Nende suhtumisest aimus, et selles olen kuidagimoodi süüdi mina.

Ja siis ma nüüd mõtlengi, et kurb on elada sellises kohas, kus tee on grammikaupa arvel ja haiglas ei leidu plaastriribakest.

Linnuvaatluskaamera

Esmalt - seda postitatud videot on mõtet vaadata ainult koos häälega, muidu ei saa midagi aru.
Asi selles, et töökoha akna taga taovad ööl ja päeval tihased, kes juba mitmendat aastat sel aastaajal alustavad maja sisse pesa uuristamist. Eelmisel talvel, kui oli linnugripi kõrghooaeg, arvas kolleeg, et see on surm, mis koputab aknale.
Tänavu arvas ta, et lindude tegevus viitab bioloogilisele kellale ja õhutab peret suurendama. Seda ma ei tea, aga olen märganud, et minul tuleb ette tööpäevi, kus kipun lõpuks akna tagant kostvas rütmis tegema isegi ainult tok-tok-tok ... tok.

Tähelepanuväärset tänases

Täna juhtus kaks asja, mida ei toimu iga päev, aga mida võib mingis mõttes peaaegu igapäevasteks nimetada.

Alustuseks avastasin maja tagant kamba kitsi, kes seal südamerahus toimetasid. Pärast seda, kui ühel talvel mingi hull jänes meil ühe männi paljaks järas, on talvised loomakesed aia ümbruses out.

Nüüd loodame, et meie kass, kes jäneseid murrab, läheks üle kitsedele.

Teine tore asi on see, et sain autole tagaakna soojenduse, milleks on pisike ventilaator. Tööle ei lähe see siiski mitte nupust kõhul, vaid nupust armatuuril.

Asi edeneb, eks ole. Ma olen kindel, et sajad inimesed kuskil Howondalandis igatseksid endale sellist autot.