Etioopia - seiklusrohke teekond põhja (Bahir Dar, Tana järv, Gondar)

Saabusime maale jaanuaris. Sel ajal peetakse Etioopias laialdaselt püha nimega timkat, millega tähistatakse Jeesuse ristimist Johannes poolt. Tuletan meelde, et see riik on väga väga religioosne ja kiriklikud tavad määravad elurütmi, kuid ei tähenda, et inimesed oleks seejuures üleliia moraalsed või hoiduks väiksest tulutoovast pettusest. Elada on ju vaja. Meile tähendas see uudseid sekeldusi.



Millegipärast on kujunenud nii, et kõige õigemaks timkati tähistamise kohaks peetakse Gondari linna. Kui jõulude ajal (jaanuari algul) liiguvad palverändurid pööraste massidena Lalibelasse, siis timkati ajal Gondari.

Me nägime seda juhuslikult netis, kui vaatasime, mis pühad meie reisi aega jäävad. Kuna Gondar on üsna kaugel põhjas, siis otsustasime minna esmalt Bahir Dari, vaadata Tana järve, kust saab alguse Sinine Niilus ning sealt edasi minna Gondari, mis pole enam väga kaugel.

Bussi peale läksime läbi öise Addissi jalgsi.

Ööbimiskoht sattus tõesti hea asukohaga, kuigi ega seal midagi luksust just polnud ja WC-potist läks kraam visalt alla. Veesurve ja jamad torudega on Etioopias tavalised. See-eest kogunes sinna muidki seljakotirändureid ja see on oluline mugavuslisa säärastel reisidel.

Niisugused seljakotid on tavaliselt üsna vilunud rändurid ning jagavad meelsasti oma kogemusi - kust mingit piletit saab, mis on normaalne hind ja mis raskusi neil on olnud. Mõne niisuguse nõuande toel võib paljust jamast pääseda. Ise kohtusime sakslastega, kanadalastega ja oli veel vist keegi ka Hollandist.

Viimasel ööl olime juba voodisse roninud, kui peas plahvatas, et ehh, me läheme ju öösel kolme paiku ära, aga aiad-luugid-väravad pannakse kõik rasketesse lukkudesse. Ja et kui me ei taha trippi alustada üle okastraadiga kaitstud värava ronimisega, peame paluma selle lahti jätta.

Vahemeri äks ja kolkis kellegi üles ja tuli loota, et see inimene sai ka aru, mida talle öeldi. Nad seal vahivad otsa, ütlevad tõusva intonatsiooniga eeehhh!, aga tegelt pole iial teada, mille kohta see käis ning oli siis nüüd ei või jaa.
No sel korral oli jaa. Saime väravast välja ja vantsisime oma pampudega kuskil kaks kilti busside seisuplatsile.

Öisest ajast hoolimata käis seal suur melu. Ma arvan, et mingi sadakond suurt bussi oli teed alustamas ja muide nii ongi ja igal pool: kaugliinid väljuvad kord päevas keset ööd. Nende endi aeg on nihkes muu maailmaga ja seepärast tuleb pidevalt peale passida, et mis aeg sulle öeldakse, kas rahvusvaheline või kohalik.

Bussi leidmisel oli meile abiks see, et Vahemeri oli harjumuse kohaselt jätnud meelde amhaari keeles kirjutatud numbri. Vaatasime veel piletilt üle, et on jah samad lained ja kriipsud ning reisisaatja ka kontrollis seda. Suurte pampude äraandmisel anti kviitung ning selle alusel sai siis pärast jälle oma kodina kätte.

Bussisõidu teevad eriilmeliseks kaks asja. Esiteks ei kannata kohalikud õõtsumist ja kõik oksendavad alalõpmata ning teiseks toimuvad metsapeatused. Seal tormab kogu buss võssa ja koht on selline, kus on juba sadu kordi varemgi peatatud ja võssa tormatud. Võsa ees müüb tavaliselt keegi kohvi...

Kui see kamp siis sealt sitalepikust tagasi tuleb, võib peagi tunda jalatsitest hõnguvat haisu. Pöörita silmi, mis pööritad, aga nii on.

Üsna tavaline pilt bussiaknast.

Paremal on kohvilett metsapeatusel viibijatele. Jaa, ma jõin seda. Ilmselt oli arust ära.

Metsakas.

 

 

 

Bahir Dar

Tana järve äärses Bahir Dari piirkonnas elab vast nii miljon inimest. Järv on püha, kuid rokane just sellesama suurasustuse tõttu.

Olime saanud läbi Booking.comi väga hea ööbimiskoha, kust leidsime eest paar meest vist Hollandist, kes seal puhkasid. Ent enne juhtus veel midagi olulist - bussi pealt tulles toimub loomulikult haarang sõitjatele.

Meid sai endale üks kena noor kutt, nimega Sofu, kes meid kärmelt oma tuk-tukki pakkis ja hakkas kohe ettepanekuid tegema, kuhu ta kõik meid võiks odava raha eest viia ja mida organiseerida. Meie hosteli peremehega tal vist häid suhteid polnud, ütles sosinal, et ärge teda küll usaldage, kui maja müüri äärde meid maha pani.

Sofule ütlesime bussisõidust tüdinenud inimeste kombel tsau-pakaa, keeldusime kõigist tema ettepanekutest ja ei osanud arvatagi, et see, nagu öeldakse, pole veel kõik.

Bahir Daris olid kõigi mõtted timkati juures. Linn ise valmistus selleks ja tundus, et pool linna plaanib sõita Gondari, seega olid kõik hinnad (vähemalt meie jaoks) laes.

Kui tahtsime näha Tana järve, siis selleks oli järgmise päeva esimene pool, kuid näis, et kellelgi pole huvi meie paadisõitu korraldada ja kõik hinnad olid müstiliselt kõrged, mida hostelis pakuti.

Tuju võttis alla ka see, et timkati eel oli totaalne paast ja kuskil ei pakutud midagi normaalset süüa. Kohalikud paistsid olevat palja vee peal. Üks kutt ütles, et tema söögikohas pole tõesti midagi, aga tema sugulasel on hea liharestoran ja lasime end sinna vedada. Skeem on see muidugi.

Pääsesime isegi veel hästi, kuid arve ulatus kahe peale lõpuks nii 20ne euroni, mis on seal ikka ülisuur summa. Kõva tülitsemise peale saime pisut alla, sest kokku olime leppinud tegelikult poole väiksemas summas. Vahemeri on siiani tusane, kui see talle meelde tuleb, seda just seetõttu, et tegemist on lihtlabase turistilõksuga, millest võiksime osata juba hoiduda.

Vähemalt ei läinud me selle skeemi õnge, kus kohalikud kutsuvad turiste külla ja siis esitatakse 100euro suurune arve kõigi võõrustamiseks tehtud kulutuste katmiseks.

Injera ja liha.

Tusameelselt läksime järgmisel päeval järve avastama ja seal me õnn pöördus. Nimelt sattusime kokku Hollandi päritolu rastamehega, kes Bahir Daris elab juba aastaid ning tegeleb seal laste õpetamisega. Sihuke missioonivärk, et maailma parandada. Rastamees ei hoidnud värve kokku erinevate skeemide ja tüssamisviiside kirjeldamisel ning ütles, et kohalikud on ka üsna sõltuvusaltid, joovad rohkem, kui see neile hea oleks ning närivad uimastavat chatti, unustades, et pere on toita ning lõpuks kannatavad lapsed.

Saime muidugi kohe esimesest ettejuhtuvast putkast osta järvetripi ning lisaks leiti seal meile ka kohad peale paadireisi väljuvale väikebussile Gondari. Kottide eest võeti eritasu ja järvetiiru oleksime pidanud ka rajult alla kauplema, aga olime sel hetkel lihtsalt õnnelikud, et saame üldse minna.

Meiega samas paadis oli veel üks värske noorpaar, kes tegi mesinädalate reisi. Kuni Vahemeri hollandlasega sadamakail patras, läksin uurima, kas saan paar õlut kaasa. Loomulikult saatis mind paar-kolm teenäitajat ning polnud mingi ime, kui puhvetipoiss üritas kohe pudeli õlle eest küsida kolmekordset hinda. Karjusin ta peale, võtsin kaks pudelit ja maksin tavahinna, õnneks oli täpne raha.

"Sa ei tohi pudelitega ära minna," hädaldas tema. Nad seal klaastaara kohta peavad hoolsalt arvet.
"See kutt siin," näitasin näpuga kõige aktiivsema teenäitaja poole. "Tema toob sulle need pärast tagasi!"

Ronisin vihaselt paati, tegin õlle lahti ja mõtlesin, et on vast elu!

Tana järv

Tana järvel on palju saarekesi, millel on tavaliselt üks väike klooster või kirik ning väike meeskond, kes seal toimetab. On saari, kus naised tohivad maabuda, kuid mitte sammugi edasi teha.

Järve sügavuses on suurem saar, kuhu kunagi olla viidud peitud seaduselaegas, kui see legendi kohaselt kuningas Saalomoni juurest Etioopiasse viidi. Kuna seaduselaegas on väidetavalt ikka veel Etioopias peidus, siis on inimesed selle üle väga uhked ning kirikutel on kõigil omad seaduselaeka koopiad, mida pühade ajal välja tuuakse ning mille usutakse olevat imettegev jõud.

Ümara põhiplaaniga kirikutes on keskel väike ruumike, kus laegast hoitakse ning kuhu ongi asja vaid preestritel. Laegast katab alati raske tikitud kangas ja selle kohal hoitakse peeneid päevavarje.

Kuna timkat oli tulemas, siis ühe suurema kiriku juures ootas oma saatust nööri otsa köietatud veis. Pühade puhul saab temast roog vaesematele, aga ühtlasi on see endiselt ohvriloom.

Paadisõit oli meeldiv. Järvel oli kohalikke kalamehi, kes sõuavad seal osavalt väikeste pilliroost paadikestega. Saartel müüdi kilakola ja küsiti igal sammul ka niisama raha.

Kui kuskil on väljakäik, siis tavaliselt istub seal ka keegi ja küsib raha. Kohalikud annavad ühe birri, aga kui Vahemeri sama tegi, puhkes kisa ja kära, sest turisti häda on teatavasti palju kallim. Kui ta ähvardas seepeale niisama metsa minna, siis läks hädaldamine veel suuremaks, sest ta reostab ju püha paiga ära!

Mina olin selle aja peale juba jõudnud võsas ühe tihedama kohvipuu taga pikema jututa asja ära õiendada.

Paadisõidul selgus, et kaval ärimees oli meile müünud ühe ja noorpaarile teise marsruudi. See oli probleem, sest neil oli veel paar saart lisaks, aga meil oli veidi närv sees selle õhtuse Gondari minibussi pärast. Lisaks kõõlus paarike iga kiriku juures hirmus kaua ja tahtis kõike hoolsalt vaadata ja kuulata. Meie suhted paranesid kiiresti, kui Vahemeri hakkas nendega juttu rääkima ja nad said temaga koos pilti teha. Valge väärtus.

Saarekes, kus naised ei tohtinud kolada.

Siiski ei jõudnud me vaatama jõehobusid, see-eest aga nägime, kuidas paadiga on seaduselaegas järvele sõitnud ning liigub suure kisa-kära saatel teisele saarele.

Tasapisi oli meie paat täitunud kohalikega, keda igalt saarelt juurde pudenes, et tasuta so meie kulul linna saada. Kõik valmistusid timkatiks.

Kuna meie reis aina venis, siis ühel hetkel hakkas paadimehele helistama omanik ja närviliselt küsima, kus me ometi oleme - bussitäis Gondari sõitjaid ju ootas meie kahe taga, sest jõudsime kohale poolteist tundi hiljem.

Teekond Gondari

Sõit algas tüliga. Esiteks tusatsesime meie seepärast, et meie kottide eest lisatasu nõuti ("Vaadake, kui suured need teil on!"), teiseks tõmbas tüli üles keegi mees, kes väitis, et tema tõi meid bussile ja nõudis komisjoni. Sellistel puhkudel lähevad etiooplased kiiresti füüsiliseks - kolm meest hüppas tülitsejale turja, kiskus ta bussist välja, andis võmmu kuklasse ja maha ta jäi.

Meie aga olime endaga üsna rahul, sest olime saanud kokkuleppe, et meid viiakse hotelli juurde ära. See rõõm oli küll ennatlik. Bussis läks tasapisi suhtluseks, kui selgus, et on paar kutti, kes räägivad inglise keelt.

Kui sa seal oled kellelegi sümpaatne, siis ta muutub häbelikuks ja ei julge oma numbrit pakkuda ja sinu nime ega numbrit küsida - see oleks ausa naisterahva suhtes ebaviisakas ja pealetükkiv. Kui kellegi sellisega kokku satud, siis ilmselt tahab ta tõesti abiks olla ning on üsna usaldusväärne.

Bussist kaks sellist leidsime. Kui nad julgemaks muutusid, siis oli neil meie elu kohta palju küsimusi, aga tipp saabus siis, kui Vahemeri leiva välja võttis. Kuna endiselt kehtis pühade-eelne paast, siis keegi teine ei söönud (ja see süda neil hakkab ka kergesti läikima).

Naine müüb heinatuuste, mis pannakse maha kohvijoomise ajal. Siis on ka tavaks lõhnavaid vaigutükke põletada, et oleks relax ja mõnus.

Viisakusest pakkus Vahemeri oma Eesti usta leiba teistele ka. Kui kuuldi, et seal muna ja piima pole, läks leib ringile, bussijuht toppis mitu eriti suurt pala suhu, kuigi oli meie suhtes sinnani üsna tähtsalt käitunud. Leib sai kõvasti kiita, ühtlasi selgus ka, et hotelli meid ei viida. Kuhu siis? No bussijaama.

Edasi selgus, et ka sinna mitte ja lõpuks pandi kogu seltskond maha suurel liiklussõlmel, kust Gondari on veel 10km.

"Kõik! Lõpp! Maha!" karjus bussijuht ja tõstis masina tühjaks.

Meie uued sõbrad kauplesid juba tuk-tukki. "Kuna teie olete peal, siis tuleb inimese pealt maksta 25 birri, ta ei anna alla," kurvastas sümpaatne kutt.

Ise me poleks sellistki hinda saanud, aga teistele läks sõit meie tõttu kallimaks. Nad ei nurisenud, palju siis ikka saab elus valgete prouadega olla pisikesse kuuti tihedasti kokku litsutud?

Jant hotellis

Järgnev on ilmselt üsna iseloomulik. Hotelli bronni olin teinud aegsasti Eestis ja see oli mul väljaprinidna ka olemas. Kuna mul oli ses suhtes kahtlane tunne, siis olime eelmisel õhtul palunud oma hosteli peremeest hotelli üe helistada. Selguski, et nad polnud kavatsenudki meie reserveeringut hoida, kuid saime teise toa, mis oli küll kallim. Ikkagi aasta suurim püha, linn rahvast täis, küsi, mis hinda tahad.

Kui kohale jõudsime, siis selgus, et ka see kallis toake oli ära antud.

"Ma ei teadnud, et te tulete," õigustas mehike laua taga.

"Me helistasime eile! Miks me oleks pidanud ümber mõtlema," vihastas Vahemeri.

Saagisime sea üsna tükk aega, sest tuba väidetavalt lihtsalt polnud. Mees helistas veel juhugi, aga seal ka polnud. Vahemeri ähvardas lõpuks, et magab sealsamas laua ees.

Kuna selle võitlusliku vaidlemise peale hakkasime juba tasapisi justkui omavahel tutvuma ja kuidas sa tuttava ikka hätta jätad, leiti meile üks ühe voodiga tuba ja lubati see järgmisel päeval suurema ja kahe voodiga numbri vastu vahetada. Lisaks saime tasuta hommikusöögi.

Lohisesime tuppa ja sellest õhtust ma ei mäleta tegelikult enam isegi seda tuba mitte. Olin surmväsinud ja akendest kostus lakkamatu lärm. Tõusma pidime vara, sest pühade suurim jumalateenistus oli algamas varakult. Enamik saabujaist ööbiski määratud kohas suures pargis, mida nimetatakse Fasili basseiniks. Seal on ühe varasema kuninga suveresidents ja uhke veekogu, mis pühadeks vett täis lastakse. Kui preestrid on liturgia läbi viinud ja vett õnnistanud, hüppavad kõik vette, et saada pattudest puhtaks ja õnnistatud.

Kuna oluline on saada kohe vette, siis on tohutu mass aegsasti kohal.

Kuidas meil läks suurel timkati üritusel ja kuidas me sealt linnast minema saime, sellest kirjutan kohe varsti edasi.

Vaade hotelli aknast. Kohalikud kutid jooksevad hirmsa kisaga ringi, kaikad käes. Selline hõimuvärk ja komme pühade ajal. Suurest paastumisest ja palavast on nad veidi segi, silmad hõõguvad peas ja üldiselt on targem mitte neile alla jääda.