Kaaselanikud

Mu maamaja juures elab rästikuid. Üldiselt mulle muidugi meeldiks, kui nad mujal elaks, aga sel kevadel tabas mind tõeline selgus.

Vaatasin ühte päikse käes põõnavat volaskit ja isegi muretsesin, et on teine kuidagi loid ja kas ongi elus? Kui natuke torkima hakkasin, siis oli küll elus ja lasi kärmelt jalga. Ja vaat siis ma taipasingi, et tõepoolest, ma pole kunagi näinud ühtki agressiivselt meelestatud rästikut ning tegelt nastikud on isegi bossimad.
Rästik vaatab alati hirmunult, kuidas minema saaks, mitte ei hiili lõugu lõksutades kohale. Ma tean, et paljud ei kannata madude varjugi ning ka minul oli lapsena suur paanika, kui mõnega kokku sattusin. Aga tegelikult pole hullu midagi. Ja mõni on veel päris kena ka.