Välismaal

"Mis mõtet on osata hästi inglise keelt, kui keegi teine seda korralikult ei räägi?"
See oli üks neid küsimusi, mis laps nädalasel reisil Kreetale küsis. Tegelt tegi ta kreeklastele natuke liiga, sest isegi toateenindus sai seekord inglise keelest aru.
Minu meelest väga hea õppetund sellest, et peamine olla arusaadav. Seega lõpetas laps mu häälduse parandamise ja leppis sellega, et minu aeglane ja üldse mitte nii sorav jutt leiab kiiremat mõistmist.
Ainsatena said armu kaks iirlast ja eakam paar inglasi, kellega juhuslikult kokku puutusime.
"Aa Eesti," ütlesid inglased mulle. "Te olete need, kes küll oskavad vene keelt, kuid eelistavad rääkida inglise keelt!" Ta pani nimelt tähele, et me pöördusime inglise keelse ja mitte vene keelse giidi poole.



Aga see selleks. Esimest korda veetsin sooja maa puhkuse 5* hotellis. See oli väga peen ja ma valisin selle, sest mul oli üks suur kinkekaart ja laps tahtis väga midagi sellist uhkemat. Eks ma olen ise neid ka varem vaadanud ja unelevalt mõelnud, et peaks kasvõi korra ühes sellises puhkama. Nüüd on see tehtud ja teate mis? Mul oli seal igav!

Selline klanitud koht võib asuda mistahes riigis. Oled seal pestud ja puhastatud alal ega saa arugi, mis ümberringi toimub. Jah, ilmselt just nendele, kes ei kavatsegi välja minna. Mulle oli see raske.

Turismipiirkonnas pole eriti tavalisi inimesi, hea on, kui mõne koristajaga jutule saad. Maa pärisnägu seal ei näe. Kõik on viisakas ja steriilne. Lääne puhkaja unelm. Või siis selline koht, kus olla oma väiksemate lastega, sest neile oli ehitatud pirakas mänguväljak, bassein ja pandud üks sportlik naine lastediskot tegema.

Muidugi oli see siiski tore. Siidised linad, kallid madratsid, suur rõdu, pirakas vann, mitu basseini, puhas rand... Lihtsalt mu esimene valik oli tegelikult üks hostel, mis asus kohe bussijaama lähedal saare keskel. Sealt oleks saanud kergesti liikuma ja igale poole sõita. Laps jäi aga natuke kurvaks, kui selle pilti nägi. Pole hullu, küll ta õpib, et kullaproovi annavad ka lihtsad kohad ja selle mõistmiseks niisugused reisid ongi.

Pealegi veetsime me siiski toredasti aega. Sellist puhkust ma Eestis ei saa kunagi. Nimelt oli saarel kehv mobiililevi ja aeglane netiühendus. Peagi selgus, et kui me levipiirkonda jõudsime, hakkas ka telefon helisema, nii-et lõpuks lükkasin selle lennurežiimile ära.
Meilidele vastasin, kuni avastasin, et osa neist jääb kinni ja ei saa aeglasest ühendusest läbi.
Siis lõin käega ja hakkasime aktiivselt puhkama. Võtsime näiteks tennisetunni, sest laps on seda heietanud juba tükk aega. Et tore oleks proovida jne. Olen talle öelnud, et mis mõte sellel on, kui me lööke ei oska? No ikkagi võiks, arvas tema. Nüüd õpetas Slovakkiast Kreekas tööl käiv Jakub meile tund aega ees- ja tagakäelööke ning laps märkis, et tõesti. Polegi nii lihtne, kui telekas paistab.

Siis läksime rahvusõhtule, mis oli nagu nad ikka on, aga üsna lustakas. Õhtusöögi lõpuks toodi lauale kohalik rahvustoit, meepallid. Laps ei tihanud neid nii palju vaagnalt võtta, kui oleks tahtnud ja oli väga endast väljas, kui siis pooltühi vaagen lihtsalt ära viidi, sest keegi teine neid ka ei võtnud.
 "Milline meepallide raiskamine," ahastas ta hiljem mitmel korral, kui asi meelde tuli.
Rahvusõhtul oli palju venelasi. Kui üks keelpillimängija improviseerides jõudis ühe neile tuntud viisini, läks saal hoobilt hulluks ja hakkas kõva häälega laulma: "Võhhodila na bereg Katjuuša...!"
Rohekm veini joonud inimesed isegi proovisid sirtakisamme sellega ühendada.

Muide, vaatasin hotellis suu ammuli vene kanaleid. Kõikjalt tulid paraadide peaproovid. Tonaalsus ülev ja paatoslik, teleinimestel rinnas must-oranžid lindid. Me elame selle kõige kõrval ega tajugi, kuidas iga päevaga kasvab kelleski patriotism ja veendumus, et "nashe delo pravoe, pobeda budet za nami!"

Nojah, see selleks. Tegime mõned väljasõidud. Üks neist oli pisike Spinalonga saar, kus tegelikult midagi vaadata ei ole, aga saab laevaga sõita ja on muidu tore väike tuur. Seal said kohalik ja reisifirma giid kahekesi hakkama ühe kena jaburusega, kui üks rääkis ees ja teine tõlkis taga.
"Ja siis elavad siin... ee... suured lihasööjad linnud!" teatas giid. Tema jutust selgus, et sihukse linnu tiibade siruulatus on kolm meetrit. Kui laps poleks samal ajal näinud bussi aknast taevas tiirutavaid kotkaid, siis oleks tõesti mõelnud, et oleme leidnud kadunud maailma.

 Veel ühe ekskursiooni tegime Lassithi platoole. See oli kena väike sõit, kus sai külastada ka koobast, kus sündis Zeus. Mina olen elus näinud stalakmiite tuhandete kaupa, aga laps mitte, seega läks käik asja ette. Ta on koolis Kreeka mütoloogiat õppinud ja Zeusi teadis. Võimaluse, et väike laps niiskes ja külmas koopas sündis, pani ta siiski kahtluse alla, aga see teema kadus laualt, kui selgus, et parklas müüakse värkselt pressitud apelsinimahla.
Sama sõiduga käisime ka üht kloostrikest vaatamas ja väikses külakeses söömas. See kõik meeldis lapsele väga ja mul oli hea meel. Niisugused teismelisena tehtud reisid võivad anda mõtlemist pooleks eluks. Kunagi ei tea, mis mustri laps meelde jätab, et sellega kunagi analoogilisi olukordi endale mugavamaks muuta.

See sõit oli ka korralik mägedes tiirutamine, teate küll, see kus bussi aknast avaneb järsak. "Küll oleks siin hea rattaga sõita," heietas laps ja vahtis telefonist rataste pilte.
Rattasõidu ta sai. Rentisime ratta hotellist, kuhu see toodi lähedalt rattarendist nii, et tooja sõitis rolleriga ja hoidis ratast käekõrval. Lapsele meeldis see väga. Eestis on kõik ju üsna range, kiivrid ja puha. Natuke vabam, kuid teistega arvestav liiklus tundus talle suurem ime, kui Zeusi koobas.
Hoolimata vähemalt 28st plusskraadist, ronis ta sadulasse ja kihutas minema. Mina läksin rutakalt poodi, et vaadata vaase ja muud sellist igavat. 
Neli tundi mägedest alla ja üles kimamist kõrvetavas kuumuses oli piisav, et teemat korraks maha saada.
Peale seda andsime ratta ära ja ravisime päikesepõletust. Järgmisel päeval oli sooja +30 ja kohalikud ütlesid, et päikese käes on vähemalt +40. Vaatasime ilmateatest, et Tallinnas on pilves ja sajab natuke ja hakkasime naerma. Kui öösel maandusime ning sooja oli alla 10kraadi, siis oli see nagu kingitus.
Üldiselt oli hea puhkus.