Sihuke päev

Praegu kukub kägu, sääseke piniseb ja võililled õitsevad uhkelt. Ongi kohe mõistliku inimese tunne. Kui nüüd mõni ajakirjanik õuele sõidaks, siis ma oleks viisakas ja juhataks ta kähku mujale. Aga kui ma oleksin niimoodi võilillede keskel juba kaua aega istunud, siis ma ehk tõesti kutsuksin ta sisse, pakuksin kohvi, aga oma isiklikust elust ikka ei räägiks.


Nii-et sellise keskmise metsade keskel elava maainimeseni on mul veel jupp maad minna. Olen hetkel pisut vaevatud, sest viimased nädalad on olnud väga kontaktirohked ja pidin lisaks tegema ühe töö, mis sisaldas üle võõra aia piilumist. Fotograaf pidi ka seda tegema ja oli tusane, sest varem on teinud pilte sama aia seest. Siiski oli see minu meelest lihtsam, kui külainimestelt küsimine teema kohta, kus neil midagi öelda polnud. Noh, mis parata. Eks rääkisime ohtralt muud juttu ja ühe tädi sain selleks lausa voodist välja. Tjah.
Igas töös omad väiksed madalseisud.