"Kanuusõit, seiklusrada või vibu," küsisin lapselt.
"Vibu!" vastas tema jalapealt.
Meelitasime ka pereliikmed kaasa ja läksime Koeru viburajale. Olin kord varem sinna tööga seoses sattunud ja mulle tundus koht sümpaatne. Pealegi toetasime ettevõtlust maal.
Ema oli traditsiooniliselt end perekondliku kogunemise eel vigastanud (löönud näpud vastu rooli paiste) ja pidi niisama vahtima. Lõpuks survestasime teda niipalju, et lasi paar lasku kaljukitse suunas ikkagi ära.Olime metsas ja rajal viis tundi. Mina hakkasin üldiselt ära tüdinema tunduvalt varem, aga lastel tuli vibud käest ära kiskuda, et neid koju saada. Teatavasti see ongi sellise päeva õnnestumise mõõt - kui lapsed rahul, võib ettevõtmise lugeda kordaläinuks.
Pealegi oli tõepoolest tore seda vibu lasta. Oma peret teades hoiatasin ka korraldajat ette, et keegi pole küll vibu varem käes hoidnud, kuid kõik nad on veendunud, et neil on selle peale erakordne anne.
Noh, eks see nii oli ka. Igatahes veetsime toredasti aega ja plaanime soetada koju vibukomplekti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar