Lihtne inimene on sündinud 1933. a. väikses külas ja tal on mõned erilised vanaisalt pärit oskused nagu näiteks saunaviha tegemine nööri kasutamata.
Lisaks elab lihtne inimene minu kunagises naabermajas.
Jutu käigus tuli välja, et me isegi oleme töötanud samas kohas, nimelt leivatehases, kust ta ka pensionile läks. Oli mehaanik, ilmselt töötas päeval. Mina seevastu töötasin öösiti, kui leiba tehti. Kiletasin ja sorteerisin ja viilutasin. Kui oli rohkem tööd, siis sain suviti koju alles üsna hommikul.
Ükskõik mis ajal ma tulin, ikka jalutas tänaval üks vanamees väikse koeraga. Ükskord ta ei pidanud vastu ja imestas, et ma igal hommikul jaksan kuskilt peolt tulla niimoodi. Aga siis ma hakkasin käima tööl teises kohas, kuhu tuli vahel minna kuueks hommikul. Siis ta imestas, et kuidas ma igal hommikul juba kuhugi peole jaksan minna nii vara.
Lihtne inimene teadis seda meest ka. Ja seda mäletas ka, kuidas ta naabruses "ühed noored" olid elanud, aga kokku me toona ei puutunud.
Seal majas oli toona tõeline kommuun, ühed läksid, teised tulid. Ühel öö leivatehasest tulles polnud enam isegi ühtegi vaba voodit. Meil oli külas keegi ameeriklanna, kes oli saanud maja suurima voodi. Et ikkagi välismaalane ja nii. Olin väsinud ja pahur ja ütlesin, et võtku koomale, tahan ka magada oma majas kuskil. Hommikul sõime koos rõõmsalt praaksaia, mida ma töölt kaasa olin toonud.
Ma polnud aastaid sinna maja juurde sattunud ja mõtlesin, et viskan pilgu peale. Peatasin auto kinni, kerisin klaasi alla ja kohemaid hüüdis keegi kõrvalmajast "Uhuuu!". Üks naine rinnutas aknal.
"Teie nägu on tuttav! Kes te olete? Nimi?" päris ta.
"Ahaa! Ma mäletan teid! Te ise elasite ka siin!"
See oli päris imelik, sest mina ei mäletanud sedagi, et seal mingi maja oleks olnud.
Panen siia ühe vana pildi, mis on tehtud maja juures. Maja ise ei paista. Nüüd on seal muidugi korralikum aed ja kadakad maha saetud. Hea maja oli elamiseks, kuigi kõver, viltune ja niiske.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar