Täna ma põrkasin tööl meestega kokku. Mina ilmselt rohkem nendega, kui nemad minuga.
Nad leidsid, et mu loo fookus ei ole huvitav, muutmisele läks pealkiri, liid ja lõigud tõsteti ümber. Üks neist oli nõus kõike omaks võtma, mis ma iganes ütlen, saaks selle töö lihtsalt tehtud. Teine ütles hiljem, et ega ta päris nii ka ei mõelnud nagu välja kukkus.
Mina pahandasin küll. Nüüd lasin käed lõdvalt rippu, sest midagi ei ole teha. Kui kirjutad asju, mis võiks huvi pakkuda emadele, siis ei saa ilmselt loota, et mehed selle huvitava leiavad olevat. Samas on enamik lehelugejatest ju naised. Ja oleks võinud mind lihtsalt usaldada. Kardan, et allikas jahmatab homme lehte nähes end kleidist välja, kui näeb, kuidas ta "huvitavaks muudeti".
Ja mis mul talle öelda on? Näitan näpuga, et see suur poiss tegi ja jooksis ära või?
Kui meediatarbijad oleksid ka ise pisut vähem kõmujanulised, saaks teha märksa tasakaalustatumaid lugusid. Kahjuks nende hulk, kes sedalaadi tõsiseid ja arutlevaid artikleid suudavad lugeda, on väike ja nende ostujõust ei piisa.
Kui  ma täna vihasena ühele pressiüritusele tormasin, siis mõtlesin küll, et... hakkan midagi muud tegema. Kohe. Aga midagi ei tulnud pähe.
Kanepi ka kahjuks kaotas ja talle panustatud raha läks vett vedama.
Lähen teen uinaku.