Kuulsuse mõttetera

Nädala alguses käisin meie loosikampaaniaga seoses pildistamas sumokuulsust, kes tuli Ida-Virumaale auhinda üle andma.
"Noh, saame siis poe juures kokku," pakkus see hingelt maamees.
Saime teda natuke oodata, aga see tasus ära - kuulsus saabus musta Hummeriga, mille roolis oli tema õbluke abikaasa, kaunis nagu filmitäht.
Kuna me ootasime ka auhinnameest, siis pidime natuke seal poe ees passima.
Kuulsus lasi õel endale jäätist osta ja rääkis maast ja ilmast. Külarahvas viskas vilks ja vilks talle pilke, aga hoidis eemale. Ainult üks joodik julges tulla kätt suruma ja ütlema, et "pane edasi"!
"Küll ma panen," lubas kuulsus ja mugis ise muudkui jäätist.
Siis avastas nokastanud külamees Hummeri roolist naise. "Naine roolis, auto kraavis," näägutas ta.
Nüüd kuulsus pahandas.
"Joodik roolis, auto kraavis," nähvas ta. "Minu naine sõidab väga hästi!"
Vat see oli armas!
Naine meeldis mulle ka. Esiteks on ta tõesti kena välimusega, kuid mis veel ägedam, ta on eesti keele ära õppinud ja räägib täitsa soravalt.
Ma olen nii palju viimasel ajal kohanud venelasi, kes on Eestis sündinud, aga ei saa isegi poes hakkama, et see avaldas muljet küll.
Tänagi kohtasin üht naist, kelle mees on Eesti venelane, aru saab, aga rääkida ei oska. Naine on siin elanud 14 aastat, ei saa aru ega räägi ka. Nende lapsed vihkavad eesti keele tunde koolis, küsivad, milleks see kõik ja soovivad Venemaale kolida. Vanemad ei koli, sest nad on Venemaal juba olnud...
Aga jah, kuulsus naise, õe ja Humemriga oli tore!