Karlil on mingi suvine nohu-köha-kurk valus ja siis jätsin telkimisprojektid katki.
Mul on uus telefon, ifööni viimane röögatus, töölt sain ja puha. Kahjuks on selle juures helistamine kõige nõrgem omadus, selleks peaks siiski telefon kõrval olema. Aku eriti ei pea, pildid on telefoni väikselt ekraanilt ägedalt säravad, aga arvutist keskmised, hämaras on parem üldse mitte pildistada.
Üldiselt, kui iPad on, siis pole seda eriti vaja, teeb üsna sama välja.
Nii, aga puhkusest veel.
Tirisin lapse ühel hommikul voodist välja, et kalale minna varavalges. Valisin ühe väikse järvesilma ca 30 km Türilt ja sinna me siis teele asusime. Ühel hetkel nägime, et metsast kerkib hullult suitsu, lõkke kohta nagu palju. Leidsime ühe vagunist tehtud soojaku, mis täiega lõõmas. Helistasin 112 ja üritasin selgitada a) mis toimub ja b) kus toimub. Viimane oli suht ränk katsumumus, sest olin Suure-Jaani lähedal metsas ja teel nimetu veelombi poole ning oskasin ainult seletada, et kuskil Tõrvaaugu ja Suure-Jaani vahel asungi.
- "Kuidas ei ole mingit küla?"
- "Mis mets see on?"
- "Kuhu te täpselt ise lähete?"
- "Kust te tulete?"
Asi hakkas liikuma siis, kui nad helistasid Suure-Jaani komandosse, need said hoobilt aru, kus ma olen. Umbes 10 minutiga oli kohal üks päästeauto, paakauto ja kiirabi kah.
Vaatasin kaunikesti suuril silmil, kuidas kogu see ekipaaž nagu maa alt sinna tundmatusse metsakolkasse materialiseerus.
Kalapüük polnud Karli meelest selle kõige kõrval enam teab mis põnev. Pärast lugesin pressikast, et päästjad hoidsid ära metsapõlengu ja lapse meelest oli see pisut ebaõiglane - tema ju hoidis ka metsapõlengut ära, kuna läks just kalale ja nii.
Hiljem helistasid päästjad veel tagasi ja küsisid õnnetult, et kas see putka ikka tõesti pole minu oma ja kas ma seal vähemalt kedagi liikumas ei näinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar