Käpardid!

Selgus, et hommikune vedel kört polnudki talle ette nähtud.
Ja lõunaks toodi lapsele priske praad, tema naaber, kõhuvaluga tüdruk sai aga klaasi teed ja teise keefiri ning oli väga vihane. Mina olin ka väga vihane, aga natuke hiljem, kui asjast kuulsin ja taipasin, et sindrima hooldusõde ajas lihtsalt toidud sassi!
Kaks klaasi pidid minema Karlile!
Ta ise mõtles ka, et asi on kahtlane, aga kõht oli väga tühi ja ta sõi selle liha ja kapsaga prae jalamaid ära.
Päeval valutas ta kõht jubedalt ja intensiiviõde ütles mulle veel, et häh, ega kogu aeg ei saa valuvaigistit anda!
Kui  ma õhtul aru sain, mis oli juhtunud ja et see kõht peabki niisuguse toidu peale valutama, siis nad hakkasid küll statiivide ja tilgutitega jooksma. Nii hea, kui oleks võimalik inimesi usaldada. Aga ei, ikka on kuskil keegi, kes teeb mingi tobeda, käpardliku vea!
Õhtul tõsteti ta ümber üldpalatisse, see ei meeldinud talle ega mulle. Voodi on kõrge, reguleerida seda ei saa ja tal on oma haavaga sealt raske välja ronida. Peats käib kõrgemale mingi kangisüsteemiga, milles keegi ei orienteerunud.
"Ei ole vaja neid omapäi keerata," manitses hooldusõde, seesama käpard, seega ma ta jutust ei hoolinud ja nuputasin välja, kuidas ikkagi lapse pea kõrgemale tõsta.
Laps oli väga turris ka sellepärast, et talle oli antud roosa, pardikestega tekk. Kõrval, ühel vanemal poisil oli kollane karukestega. Ta torises päris kõvasti stiilis "ma arvasin, et ei saa hullemaks minna, aga saab!".
Muidugi, intensiivis oli voodi, mida ta sai ise puldiga reguleerida, mugav voodipesu ja rohkem õhku ja avarust. Seal oli küll rahutuid lapsi, mõned nutsid, teised röökisid vahetpidamata. ("Kas neile ei võiks unerohtu anda," porises Karl tasakesi, kui üks tema kõrval täiega undama pani.)

Haige oma õige õhtusöögiga. 

Homme kohtun tema arstiga. Sellest praest ma temaga veel räägin! Asi on selles, et kõik nad on väga viisakad, aga taustal on siiski aimatav mõte, et küll oleks hea neid lapsi ravida, kui vanemaid jalus poleks. Ja nad on korduvalt mulle selgitanud, kui oluline on Karli seisundis range dieet ja kui ettevaatlik peab tema toiduga esialgu olema. No tõepoolest.
Hea on see, et palatis on telekas ja ka teine poiss, kes tal seal on, ootas ka kannatamatult tänast Kättemaksukontorit, sinna teleka poole Karl pildil ka vahib. Nüüd on tilguti ära võetud ja ta saab asendit muuta ning pea kaela kõveraks vahtima.

Ja veel. Ei ole vaja mulle rääkida, kui kerge asi see pimesoole operatsioon on. Kui laps on kehvade verenäitajatega kolm päeva intensiivis, enne kannatanud valusid ja olnud kõvasti hirmul, siis see ei ole nii lihtne nagu korraks maha sülitada. See on ikkagi lõikus, millest taastumine võtab vähemalt kuu ja asi, mida kodus rahvameditsiini abil korda ajada ei saa. Seega muretsen rahumeeli ja täieõiguslikult kuni näen, et paranemine läheb ladusalt. Leppige sellega ja küsige poisilt edaspidi armi näha!