reede, 6. jaanuar 2012

Polkovniku lesk kadestaks

Meie pere elu on digiretsept kõvasti muutnud.
Varem, kui midagi oli, pidin ennast kokku võtma, järjekorda panema, sellest hoolimata koridoris ootama, et siis arsti pisikeses kabinetis kaevelda. See oli aegavõttev ja ebameeldiv, läksin ainult siis, kui enam kuidagi ei saanud.
Nüüd ma diagnoosin kõik haigused ise ja palun telefonitsi retsept välja kirjutada. Seda teeb tavaliselt õde.
Arsti asemel on äkki nöörist tõmmatav topis akna all?
Aga tühja sellest. Helistasin siis täna, õde ütles tavapärase ettevaatusega "...jaaah?" Aga nii kui ütlesin, et unega jama, ohkas ta kergendatult ja hõiskas torru: "Kirjutan kohe tabletid välja! Võtke neid! Head aega!"
Tore on inimestele rõõmu valmistada.
Asun nüüd unetust ravima!

Kommentaare ei ole: